Trivimi Velliste: Eesti lipp kui riigi triipkood lehvigu auga

Trivimi Velliste. Foto: Ants Liigus

Homme on Eesti lipu päev, Pärnus tähistatakse seda kell 17 Rüütli platsil. Kõnelevad Eesti lipu seltsi esimees Trivimi Velliste, maavanem Andres Metsoja ja abilinnapea Annely Akkermann. Kõnede järel suunduvad üritusel osalejad rongkäigus ja puhkpillimuusika saatel Ammende villa aeda kontserti kuulama.

Trivimi Velliste, olete Eesti lipu seltsi esimees. Millised on teie kohustused selles ametis?

Ma arvan, et mu peamised kohustused on kõlbelised: seista teatud ühisosa eest, mis meid kõiki seob ja liidab. Lipp väljendab seda, kutsub korrale ja koosmeelele ka siis, kui me pisiasjades võime olla eri meelt. Eesti lipu seltsi ülesanne on oma ajalugu meelde tuletada ja sisendada uhkust selle üle.

Esimest korda tähistati Eesti lipu päeva 4. juunil 2004, sestpeale on see riiklik tähtpäev. Miks me peame oma trikoloori nii tähtsustama?

Eesti lipu sünnipäeva on eri ajastutel väga erinevalt meeles peetud. Näiteks 50. aastapäev Otepääl 1934 oli suurejooneline. 100. aastapäeval kogunesid vargsi sinimustvalge sünnikohta vaid ärksamad ja julgemad, see oli aeg, mil paljude lootus kippus kustuma. 25 aastat hiljem – mullu – oli kõik taas suurejooneline.

 Sinimustvalge on meile nii sügava kannatuse kui rõkkava rõõmu, elujõu sümbol. See värvikolmik on meid lohutanud ja andnud jõudu: küllap nii jääbki. Tulevikku me ette ei tea, küll võime selleks väärikalt valmistuda.

Millest homme Rüütli platsil kõnelete?

Pärnu on Eesti riigi sünnilinn ja saatuse tahtel on siin (maakonnaski) lipu seltsil tugevamad juured kui mujal. Eesti lipu seltsi 126 normaalsuuruses sinimustvalget kandelippu on alaliselt hoiul siin. Noored kannavad need lipud Endla teatri sümboolse rõdu ette.

Tuletan meelde, et vaid kolmandiku oma lipu senisest east oleme saanud sinimustvalget vabalt heisata. Iga aastaga muutub see suhtarv paremaks. Selle eest, et see tagurpidikäiku ei teeks, peame ise hoolt kandma. Kõik, mis oleme saanud, oleme saanud selleks korraks.

Laulusalm ütleb, et “kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga …”. Kuidas teile tundub, kas meie rahvusvärve ja -lippu tuleks rohkem kasutada, kas või isiklikel tähtpäevadel?

Oma lippu ja selle värve ei pea me tõesti häbenema. Julgemalt kui praegu võiks rinnas kanda sinimustvalget linti või märki. Ka autole võiks lipu heisata, kui on vähegi põhjust, rääkimata kodumajast. Hea maitse ja sisetunne näitavad õige piiri kergesti kätte.

Mõni aasta tagasi vallandus teatud ringkonnas tahtmine kirjutada ümber Eesti hümn ja kujundada ümber Eesti lipp. Kuidas te niisugustesse riigi sümbolite muutmise mõtetesse suhtute?

Traditsioon on ainult siis traditsioon, kui ta kestab kaua. Hüplev traditsioon ei olegi traditsioon. Samal ajal on vanadel tavadel sügav sisemine tähendus. Mida kauem mingi oluline traditsioon püsib, seda suurem on tõenäosus, et see püsib veel. Mulle tundub, et muutmise tuhin on selleks korraks üle läinud.

Sinimustvalge värvikombinatsioon on ka Botswana lipul. Kui kõnekas on lipukangaste keel teie arvates?

Tõnis Mägi nimetas oma mulluses Eesti lipu juubelikõnes Tartu ülikooli aulas sinimustvalget Eesti triipkoodiks. Ma arvan, see oli väga kõnekas võrdlus. Need kolm värvi on otsekui meie ühismälu ja ühise tahte kehastus kõige üldistavamal moel.