Lena palavik Saksamaal

Igal pool Saksamaal - nii ajakirjanduses kui tänavatel - kõlab: ”Meie oleme Lena!” Seda pealkirja kasutas viis aastat tagasi ajaleht Bild (“Wir sind Papst!/” – “Meie oleme paavst!”), kui kardinal Joseph Ratzinger valiti paavstiks. See ütlus muutus aastaga rahva seas niivõrd menukaks, et hääletati aasta kümne parema sõna hulka.

Paavst Benedictus XVI on kaotanud palju oma populaarsusest ja kindlasti seetõttu samastavad sakslased ennast nüüd noorukese Lenaga, kes ei ole toonud värskeid tuuli ainult muusikaärisse, vaid andnud energiat kogu Saksa ühiskonnale.

Lena laul sisendab kriisis vaevlevatele inimestele lootust, et kõik läheb paremaks. Kui võrrelda Hannoveri tütarlapse laulu ”Sattelite” (autorid Julie Frost ja John Gordon) Eesti bändi Malcolm Lincolni ”Sireniga”, on selge, miks hitt, mida esitas äsja 19aastaseks saanud neiu, inimesi kogu Euroopas veetles. Elurõõm ja loomulikkus. Lena ei vajanud säravaid kostüüme. Ta oli laval see, kes ta tegelikult on: optimismi ja elujanu tulvil. Baltisaksa ja Ungari aadliku juurtega abiturienti on tituleeritud juba uueks naiste eneseväärikuse sümboliks.

Saksa suvemuinasjutt

Mõnele tundub see uskumatu, kuid Lena Meyer-Landrut on alles teine sakslane, kes on võitnud “Eurovision Song Contesti” (ESC). 28 aastat tagasi võlus eurooplasi Nicole, tollal alles 17aastane, oma lauluga ”Ein bisschen Frieden” (“Veidike rahu”).

1982 igatsesid inimesed rahu ja soojuse järele ning seda pakkus neile vahetu olemisega Nicole. Laulu lihtsad sõnad ja kergesti meelde jääv meloodia vahendasid inimestele seda, mille järele nad toona oma südames igatsust tundsid.

Nüüd õnnestus Lenal tekitada kolme minutiga 125 miljonis televaatajas ja 18 000 inimeses, kes jälgisid show’d kohapeal Oslo Telenori areenil, sama efekt kui Nicole’il 28 aastat tagasi. Seekord vahendas noor sakslanna eurooplastele jõudu ja lootusekiirt raskustest ülesaamiseks. Euroopa oli joovastuses. Lena aga kaotas pea ja oma inglise keele oskuse. Suheldes Norra printsessi Mette-Mariti ja hiljem ajakirjanikega, ta ainult kogeles.

Antagu see Lenale andeks. Sest kindlasti lootis ta võitu, kuid kui tipphetk oli käes, tundus see talle uskumatuna. Nagu võidule järgnenud tseremooniadki, sest kodulinna Hannoverisse, mis vahepeal on ristitud Lena Cityks, sõidutati ta erilennukiga.

Lennujaamas võttis Lena punasel vaibal vastu Alam-Saksimaa peaminister Christian Wulff. ”Tavaliselt tervitame nii presidente, kuid olen kindel, et Lena, kes esindas meie liidumaad niivõrd edukalt, on sellise vastuvõtu ära teeninud,” ütles poliitik ja jätkas: ”Meeleolu on praegu isegi veel parem kui jalgpalli maailmameistrivõistluste ajal 2006. Nüüd on aeg rõõmu tunda, seda teevad sakslased niigi üliharva.”

Angela Merkelgi õnnitles abiturienti. ”Lena on noorte inimeste suurepärane esindaja,” ütles liidukantsler. Välisminister Guido Westerwelle kirjutas: ”Tahate või ei, nüüd olete meie kodumaa suursaadik, kellel õnnestus nii mõnigi eelarvamus kukutada.”

Võitjal on fänne Bellevue lossiski. Horst Köhler pihtis ajalehele Die Welt, et vaatas perega “Eurovisiooni” finaali. Liidupresident lausus: ”Minu abikaasa ja tütar nakatasid mindki oma vaimustusega Lena üle.”

Veel mõni aeg tagasi ei teadnud keegi, kes on Lena Meyer-Landrut. Tüdruk õppis abituuriumis, tegeles tantsuga ja esines kooli muusikagrupis. Kaaslastele ütlemata saatis ta oma sooviavalduse þüriile, kes otsis Saksamaa staari “Eurovisiooni” lauluvõistlusele. Lena valiti välja 4500 kandidaadi hulgast.

Publik ja þürii olid algusest peale vaimustatud Lena loomulikust esitusjõust ja isikupärast.

Lena Meyer-Landrut on baltisakslase järeltulija

Lena isa Ladislav Meyer-Landrut, kes muusikuna kasutab kunstnikunime Ladis von Karatsony, jättis oma pere varakult maha. Tütar oli tollal kaheaastane. Kölnis elav muusik lindistab praegu grupiga Fairytale oma oktoobris ilmuvat plaati ”Anywhere from Here”. Ta rõõmustab tütre menu üle, kuid ei kavatse temaga ühendust võtta. ”Olen olnud ainult Lena sigitaja. See näeks väga imelik välja, kui hakkaksin talle nüüd lähenema,” teatas ta ajalehele Bild.

Ladislavi isa on Saksa diplomaat Andreas Meyer-Landrut, kes on sündinud 1929. aastal Tallinnas Bruno Meyer-Landruthi ja tema abikaasa Käthe (sündinud Winter) perre. Pärast Hitleri-Stalini pakti sõlmimist asustas Saksa Reich baltisaksa töösturite pere ümber vallutatud Poola aladele.

Pärast Teise maailmasõja lõppu põgenesid Meyer-Landrutid läände ja asusid elama Bielefeldi. Lena vanaisa on õppinud slavistikat, Ida-Euroopa ajalugu ning sotsioloogiat Göttingeni ja Zagrebi ülikoolis. Ta sai 1954. aastal dissertatsiooniga Horvaatia teatrist 19. sajandil filoloogiadoktoriks.

Kuna Andreas Meyer-Landrut rääkis suurepäraselt vene keelt, alustas ta diplomaadikarjääri, olles esimestel aastatel akrediteeritud Brüsselisse, Tokyosse ja Kongosse Brazaville’i.

Peagi hinnati teda aga Nõukogude Liidu eksperdina. Viis korda määrati Andreas Meyer-Landrut tööle Saksa Liitvabariigi Moskva saatkonda: aastatel 1980-1983 ja 1987-1989 oli ta suursaadik. Seega oli tal võtmepositsioon, kui Helmut Kohl pidas läbirääkimisi Mihhail Gorbatšoviga.

1989-1994 töötas Andreas Meyer-Landrut liidupresident Richard von Weizsäckeri kantselei ülemana. Ametnikukarjääri lõppedes läks ta tagasi Moskvasse, kus 2002. aastani esindas autokontserni Daimler-Chrysler ja kuulus Saksa-Vene foorumi juhtkonda.

Diplomaat elab oma teise naise Nataliega (sündinud Somers) vaheldumisi Moskvas ja Kölnis. Andreas Meyer-Landruti esimene abikaasa Hanna Karatsony von Hodos, kes on Lena vanaema, pärineb Ungari aadlike seast. Kuigi vanaisa näeb oma pojatütart harva, hoidis temagi Lenale pöialt.

Lena käele on tätoveeritud kuningliilia kui ilu ja vooruse sümbol. Lenaistide (selline sõna on nüüd olemas) hulgas on see armastatud kujund, mida noored naised lasevad enda ihule teha.