Endisest vanadekodust saab Pärnu vingeim puitvilla

Üleni tellingutesse mattunud Tammsaare 11 hoonesse tuleb tõenäoliselt hotell. Foto: Urmas Luik

Pärnus Tammsaare 11 asuvas endises vanadekodus algasid lammutustööd. Pikalt tühjana seisnud villa sisemus võetakse palkideni paljaks ja hoone taastatakse esialgsel kujul. Tõenäoliselt tuleb sinna hotell.

Tammsaare 11 kuulub juba kaks aastat Tarriks ASile, saematerjali tootjale, mille omanik Riho Närep loodab suveks 1000ruutmeetrise puitvilla kõik seinad ja laed vanast siseviimistlusest puhtaks lõhkuda.

Algul suvepansionaadiks mõeldud peen puithoone valmis 1895. Kümmekond aastat hiljem muudeti interjööri ja verandad soojustati, et neid saaks kasutada aasta ringi.

Osa tsaariaegseid ja hilisemaid ehituskihte on nüüdseks eemaldatud ja nende alt on välja tulnud originaalviimistlust.

Näiteks üllatavad verandaseinad pastelse fooni ja erksiniste liistudega. Sinine mõjub kirkalt ja värskelt, justkui oleks äsja võõbatud. Tegelikult on värv seinale kantud 120 aastat tagasi, millest 110 aastat on olnud silma eest varjatud.

Soojustuseks näib olevat kasutatud villast ja puuvillast riiet. Võimalik, et tegu on vabriku tootmisjääkidega. Laudade vahelt sisse immitsev päikesevalgus näitab, et muuks kui suvesoojaga kasutamiseks verandad omal ajal ei sobinudki.

Läbi maja jooksvad koridorid on kahelt poolt kitsamaks ehitatud ja tube nende arvelt laiendatud. Kõik need muutused on nüüd plaanis likvideerida.

Historitsistlik puitarhitektuur

Tammsaare 11 ajaloo teeb põnevaks fakt, et hoone kohta pole säilikut Eesti ajalooarhiivis ega ka Pärnu linnavalitsuses.

“Võib oletada, et nõukogude ajal allveelaevnike puhkebaasina tegutsenud hoone oli sedavõrd suure sõjalise tähtsusega objekt, et vastav dokumentatsioon peeti vajalikuks kõrvaldada. Mitmel pool kirjanduses on aga viidatud, et tegemist on pansionaadiga KarlsRuh (või ka Carlsruh), mille projekteeris Hugo von Wolffeldt 1890ndatel. Eesti ajalooarhiivis leidus siiski mõni säilik 20. sajandi algusest, mil krundile ehitati veel väiksemaid majutushooneid. Omanik on Carl Glabe. Kui 1990ndate alguses sõjaväelased hoone vabastasid ja linnale andsid, paigutati hoonesse vanadekodu,” kirjutab villa kohta kultuurimälestiste riiklik register.

Igal juhul on Tammsaare 11 Pärnu eelmise sajandivahetuse supelarhitektuuri silmapaistev näide.

“Kui sellist väikseruuduliste akendega puitpitsilist arhitektuuri kavandati ja ehitati sadakond aastat tagasi õige rohkelt, on sellest nüüdseks vaid riismed. Tammsaare 11 on silmapaistvalt suur, spetsiaalselt pansionaadiks kavandatud hoone. Nõukogude sõjaväe käes olles on siseruumid tundmatuseni ümber ehitatud, eksterjöör aga on säilinud valdavalt originaalis, nii fassaadilaudise, avatäidete kui muu osas. Erilist tähelepanu väärivad hoone originaallaudis, vahekarniisid, originaalaknad, tihedaruudulise jaotusega klaasitud akendega verandad ja tornid,” vahendab register.

Hoone teeb väärtuslikuks asjaolu, et selle eksterjöör on säilinud valdavalt algsel kujul, kuigi dekoori kaod on olnud küllalt suured.

Siiski on tegu Pärnu kuurordi ajaloo ühe etapi väärika tunnistajaga. Eelmise sajandivahetuse historitsistliku puitarhitektuuri silmapaistva näitega, millel on Pärnu kuurordiala arhitektuurses üldilmes kandev roll, märgitakse registris.

Hotell

Närep soovib villa taastada esialgsel kujul ja rajada siia pansionaadi või hotelli, korterelamut majast kindlasti ei tule.

“Ma ei ole kinnisvaraarendaja. Milleks siia korterid? Pärnus on neid juba niigi küll,” põhjendab ettevõtja.

Et tal on kindel plaan anda Tammsaare 11 hoonele selle esialgne välimus ja järgida seeski kõiki muinsuskaitselisi nõudeid, omandab villa restaureerimise järel täiesti teistsuguse ilme, kui siin sada aastat on nähtud. Kõik, mis fassaadilt aegade jooksul on kadunud, nagu näiteks peen puitdekoor, tuleb tagasi.

“Ma usun, et sellest saab üks Pärnu linna ägedamaid puitehitisi. Keegi ei tule selle pealegi, kui uhke see hoone 120 aasta eest oli,” sõnab Närep ja lisab, et taastamisplaanide kooskõlastamine ametnikega on sujunud ladusalt.

“Kuna taastan maja nii, nagu ta oli – ma ei tee korterelamut, mul pole isegi seda plaani mitte –, siis polegi mingeid probleeme. Täpselt nii teeme, nagu öeldakse,” kinnitab ta.

Majja võiks tulla maksimaalselt 50 voodikohaga hotell. Kas asutusega hakkab tegelema puiduettevõtja ise või keegi teine, on Närepi hinnangul veel vara rääkida.

“Hotelli asjus mul täpne visioon puudub,” märgib ta.

Mõistagi on ajaloolise villa taastamine väärilisel kombel kulukas ettevõtmine, aga kui kallis täpselt, ei ole omanik pidanud vajalikuks rehkendada.

Küll tunnistab ta, et see pole äriline projekt, ja ta teab, et tema eluajal hoonesse investeeritu end tagasi ei teeni, kuid – nagu asjaosaline rõhutab – ei olegi villaga raha teenimine eesmärk.

“Päris nii ei ütleks, et ma niisama oma raha siia matan. Sest eks ole ju kõigile tore, kui see ilus maja on valmis ja siin puhata saab,” lausub Närep.

Hea hind ajendas ostma

Pärast sisemuse puhtaks lõhkumist vahetatakse suve jooksul välja vahetamist vajavad katusealused konstruktsioonid Siberi lehisest kandetalade vastu. Auklikuks mädanenud välisdekoori kandjad parandatakse samuti just nimelt Siberi lehisega, mis peab ajale paremini vastu.

Nii katuse kui välisvoodri renoveerimisega loodab omanik ühele poole saada selle aasta lõpuks.

“Sisuga on nii, et mai lõpuni ehitaja lammutab ja võtab seinu-lagesid puhtaks, siis hakkab projekteerimine. Sellega läheb paar kuud. Plaanin maja valmis saada ehk järgmiseks kevadeks, ent väga kiiret mul sellega ei ole,” toimetab Närep pigem tasa ja targu.

Ettevõtja on siiralt imestunud, et Pärnu linn villat varem maha müüa ei suutnud. Närep ise otsustas endise vanadekodu osta soodsa hinna tõttu.

“Oma pakkumise jõudsin teha üsna viimasel minutil, sest linnal oli juba kindel huviline olemas. Eurotsoonis valitses kriis ja mul oli vaja raha paigutada. Mingit muud tagamõtet peale raha paigutamise mul ei olnudki,” põhjendab ta.

2012. aasta suvel Pärnu linnavalitsuse enampakkumise võitnud Tarriks käis Tammsaare 11 eest välja 510 000 eurot. Pakkumisel osales kaks ettevõtet, kinnistu alghind oli 440 000 eurot. Tasub meenutada, et pikka aega üritas linn kinnistut müüa 20 miljoni krooni ehk 1 278 233 euro eest.

Peale pansionaadihoone paikneb hoovis veel kaks maja – päevaklubi ja einela. Kokku on kolme hoone peale ruutmeetreid 2500 ringis.

Kõik, mis nõukogude ajal kerkinud, võetakse ilmselt maatasa. Et tänava ääres paiknev sööklamaja pärineb tsaariajast (hiljem on seda küll korduvalt ümber ehitatud), siis ilmselt osaliselt see hoone säilitatakse ja ennistatakse samuti esialgsel kujul.