Lõpnud kalade tulvale ei tule ega tule lõppu

Tükati on lõpnud kalu rannas väga tihedalt.

FOTO: Urmas Luik

Rannahooldaja virkusele vaatamata vedeleb Pärnu randades, kuid ka Valgerannas otsatu hulk lõpnud kalu.

„Koristame neid iga päev. Eile hommikul korjasime kokku 600–700 kilo, täna on jälle rand neid täis,“ rääkis Pärnu supelrandade heakorra eest vastutava osaühingu Kesklinna Pargid töödejuhataja Kalju Villota. „Saame koristada ainult varahommikul või hilisõhtul, kui inimesi on rannas vähem. Kui õhtul koristame, on hommikuks uus ports asemel. Kes ujumas käivad, räägivad, et veeski on palju surnud ahvenaid. Lainetega jõuavad nad kaldale.“

Villota jutu järgi eelmisel aastal rannaliival nii palju surnud kalu ei olnud. Millest see on tingitud ja millal võiks surnud kalade tulv otsa saada, ei osanud töödejuhataja öelda.

Ehkki laupäeval pidid Valgerannas aega veetnud trotsima juba surnud kaladest tõusnud hinge matvat lehka, ei olevat kõiges toimuvas midagi ekstraordinaarset.

Nagu nentis keskkonnainspektsiooni avalike suhete nõunik Leili Tuul mitme hea päeva eest pärast esimeste lõpnud kaladest ajendatud kaebuste kontrollimist, ei leidnud Valgerannas käinud inspektorid kalade surmas midagi erakordset.

„Need on looduslikud protsessid, seda juhtub igal kevadel,“ tõdes pressiesindaja.

Hämmastaval kombel ei meenu aastaid kevaditi Pärnu rannas rannarõõme nautinud inimestele, et varasematel aastatel oleks meri kaldale uhtunud sellises koguses surnud kalu. Kümnetest ja kümnetest lõpnud hüljestest ei tasu üldse rääkida.

Kimpu jäid ka kalamehed, kes püüdsid mälusopist leida analoogiat tänavukevadisele lõpnud kalade uputusele.

Ühe Pärnu Postimehega vestelnud kaluri arvates on kalad kevadel kudemise tõttu nõrgemad ja tundlikumad ning kui nad näiteks väiksema silmaga tindimõrda satuvad, võivad nad seal hukkuda.

„See on minu isiklik arvamus, mis ei pruugi tõele vastata,“ täpsustas kalur.

Tagasi üles