Pärnus Anni akadeemias saavad oma esimese töökogemuse vaimupuudega noored, kes on praegu abiks välikohviku pidamises, käsitöökauba müümisel ja hoovi ning ürdiaia korrashoidmisel.
Erivajadustega noortele õpetatakse iseseisvat elu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eeloleval sügisel hakkab tööle Anni ametikool, kus võib õppida abikoka, majutuse või puhastusteeninduse erialal. Akadeemia tahab pakkuda noortele kindlustunnet ja oskusi, et nad saaksid iseseisvat elu alustada.
Akadeemia mõtte autori ja arendusjuhi Liina Lokko teatel on asutus sellisel kujul Baltimaades ainulaadne. “Asume linna keskmes, meie hoovi võib sisse astuda iga mööduja. Nii saab erivajadusega noor töö käigus õppida, kuidas võõraste inimestega suhelda,” selgitas ta.
Akadeemias on kuus praktikanti, kes töötavad teisipäevast laupäevani 12-18. Noori võetakse tööle ükshaaval, sest nii personal kui noor inimene ise vajavad aega harjumiseks. Personal koosneb vabatahtlikest ja töötajatest, kes vaimupuudega praktikante abistavad ja õpetavad.
Õppurid saavad oskusi eri aladelt
Palka praktikandid praegu ei saa, küll tuleb see kõne alla tulevikus. “Paar noort käib tööpraktikal, nad hakkavad palgaga tööle siis, kui töö on selgeks õpitud ja praktika läbitud, sest neil on kutseharidus juba omandatud,” ütles Lokko. “Teine osa on need, kes on meie enda õpetada. Nad saavad palga eest tööle hakata siis, kui ettevalmistus on piisav.”
Esimesel õppeaastal saavad õpilased algteadmisi kõigilt kolmelt erialalt, sest just nii selgub, kellele milline eriala kõige paremini sobib. Peale teadmiste, kuidas kohvikut korda seada ja klientidega suhelda, antakse noortele algteadmisi majanduses. “Loomulikult ei räägi me neile krediidist ja bilansi tasakaalust, aga selgitame hoopis lihtsamal kujul, mis on hinnasildil ja muud sellist,” seletas Lokko. “Et nad edaspidises elus oskaksid oma rahaga arvestada.”
Et noortel tekiks harjumus hommikul tööle tulla ja õhtul koju minna, otsitakse võimalust õpilaste majutamiseks, et nad 2-3 aastat kestval kooliajal küll järelevaatajaga koos, kuid siiski omaette elada saaksid ja toimetulekuks vajalikke oskusi koguksid.
Akadeemia sisendab lootust
Nii Pärnumaa vaimsete puuetega isikute tugiliidu, Pärnumaa Downi klubi, Eesti vaimupuudega inimeste tugiliidu kui Eesti puuetega inimeste koja esindajate sõnade järgi on akadeemia näol tegemist Eestis väga vajaliku asutusega.
“See on väga vajalik, sest tegevusvõimalusi vaimupuudega inimestele on liiga vähe. Üle Eesti oleks niisuguseid keskusi vaja,” kommenteeris Eesti vaimupuudega inimeste tugiliidu juhataja Agne Raudmees. “Tänu sellistele asutustele saab erivajadusega inimese pere paremini funktsioneerida, kas või selle poolest, et vanemad saavad normaalselt tööl käia.”
Eesti puuetega inimeste koja juhataja Helve Luik ütles, et erivajadustega inimeste töö- ja praktikavõimalused olenevad suuresti maakonna organiseeritusest. Kuigi vaimupuudega noortele rohkem alalisi võimalusi praktikaks ei ole, tõi ta siiski positiivseks näiteks Viljandimaal kaks aastat kestva ühekordse programmi “Viljandi maakonna äärealade puuetega inimeste aktiviseerimine tööturule”, mida rahastas Euroopa sotsiaalfond.
Pärnumaa Downi klubi juhataja Maie Nuust ütles, et akadeemia on tänuväärne ettevõtmine. Ta lisas, et kindlasti on klubil ja akadeemial kavas koostööd teha.
Kuigi Pärnumaa vaimsete puuetega isikute tugiliidu tegevus on juhataja Sirje Jakovleva ütlust mööda soiku jäänud, rõõmustas ta selle üle, et nii hea idee ja algatus Pärnusse on jõudnud.
“Mu endagi laps jõuab varsti nii kaugele, et võiks tööpraktikat saada. Siin Pärnus on kodusem, kaugele teda saata ju ei tahaks,” rääkis Jakovleva. “Selline võimalus annab lootust nii minule kui lapsele.”