Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi Pärnu välibaasis on kalavarude süstemaatilise uurimisega tegeldud üle kuuekümne aasta, kõige järjepidevamalt on uuritud meile nii majanduslikult kui rahvuslikult olulist räime.
Räime on Pärnus teaduslikult uuritud üle poole sajandi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erinevalt Läti läänerannikust on Pärnu laht oma poolsuletuse ja madalaveelisusega suurepärane piirkond kevadkuderäimele (Clupea harengus membras) kudemiseks. Eesti vetes on eristatud nelja kevadkuderäime ja kolme sügiskuderäime populatsiooni, millest üks ongi seesama Liivi lahe räim, keda meie kohalikud kalurid hästi tunnevad.
Pikad traditsioonid Pärnus
Tänu sellele, et Liivi laht oli Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal sisuliselt sisemeri, rajati Pärnusse välibaas ning tee merele ja võimalused kalavarusid uurida olid seetõttu avatud.
Üheks järjepidevaks süstemaatiliseks tööks Läänemere piirkonnas võib pidada siin tehtavaid kalade varajaste elustaadiumide uuringuid, mille algatajaks võib lugeda Linda Rannakut, kes alustas uurimistöödega juba 1947. aastal.
Kalavastsete püüdmise ja loendamise metoodika on kasutusel olnud sellest ajast saadik. Juba siis püüti vastseid spetsiaalselt selleks loodud tihedasilmalise traalvõrguga (Henseni võrk) kümne minuti jooksul, et hiljem laboris binokulaari all liigi tasemeni määrata ja mõõta.
Nagu ütleb Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi vanemteadur Henn Ojaveer, on mereteaduses suur väärtus pikkadel omavahel võrreldavatel andmeridadel. Seega on üsna tõenäoline, et üle kuuekümne aasta kogutud andmete põhjal võib vettpidavaid hinnanguid kujundada.
Kliimal on suur mõju
Oma doktoritöö jaoks viimased seitse aastat samuti Liivi lahes mõõtmisi teinud ja muuhulgas kalade varajaste elustaadiumide ökoloogiat uurinud Tartu ülikooli doktorandi Timo Arula sõnutsi saab räimevastsete arvukuse alusel põhimõttelisi järeldusi anda juba järgneva aasta räime põlvkondade kujunemisel.
Kindel on doktorandi ütlust mööda see, et teabe puudumisel noorte räimede põlvkonna kohta ei saa teada sisuliselt midagi kalavaru kohta.
“Pikaajaliste andmeridadega töötamine aitab küll mõista mehhanisme, mis on olulised noorkalade arvukuse kujunemise või varude hääbumise seisukohast, ent mingi ebatõenäosus jääb siiski alles, mille välja selgitamine on mereuurijatele tõeline pähkel,” selgitas Arula. “Matemaatiliste prognoosmudelite loomisel tuleb arvestada hulka muutujaid, nagu näiteks sesoonsed temperatuurireþiimid või muutlikkus toidubaasis räimevastsete arengu ajal.”
Arula jutu järgi on näiteks 60 aasta jooksul Läänemere piirkonnas temperatuuri reþiimid märgatavalt muutunud, millel on selge väljendus mereökosüsteemi toiduahela eri tasemetele.
Arula selgitusel ei ole alati nii, et palju vastseid ühel aastal tähendaks eranditult suurel hulgal noorkalu järgmisel aastal. Palju võib sõltuda järgnevast talvest, mis mõjutab noorkalade suremust. Samal ajal võib külmade talvede mõju olla vastupidine noorkalade toidubaasile, kus külmaveelisi planktereid on siis vees arvukamalt.
Segadust toitumissuhetesse külvas veel suuremamõõdulise vesikirbulise (Cercopagis pengoii), rahvakeeli sabalooma invasioon Läänemerre 1990. aastate algul. Nii sabaloom kui räimevastsed toituvad domineerivalt samadest toiduobjektidest. „Õnneks kattub nende kahe arvuka leviku periood minimaalselt – tänu eelistatavale temperatuuri optimumile, mille tõttu jäävad ehk drastilisemad tagajärjed kalavarule, nagu see oli Mustas meres, meil nägemata,” ütles Arula.
Viimastel aastatel tehtud uuringud tõestasid hüpoteesi, et kuni paarikümnepäevaste isendite toitumist mõjutab Pärnu lahe vee läbipaistvus. Numbrite ritta seadmisel võib jämedalt välja tuua vee läbipaistvuse järk-järgulise halvenemise alates 1950. kuni 1990. aastate lõpuni ja sellest sajandist on vee läbipaistvus jälle tõusnud.
Kuivõrd räimed oma varajases planktilises elustaadiumis on visuaalsed toitujad, on laborkatsete ja välitööde käigus kogutud proovide abil tõestatud otsene seos nende sooltorust leitud toidu arvukuse ja vee läbipaistvuse vahel. Vee läbipaistvus Pärnu lahes on siiski väga madal, võrreldes maailmamere teiste piirkondadega, kus heeringas (räim on Atlandi heeringa kääbustunud vorm Läänemeres) kudemas käib.
Clupea harengus membras autumnalis
Liivi lahes elav teine räimepopulatsioon – sügiskuderäim (Clupea harengus membras autumnalis), kelle arvukus 1970. aastate lõpus kolinal alla kukkus, võis olla tollal paikkonniti isegi domineeriv vorm. Sügiskuderäim on kevadräime lähisugulane, kes koeb sügisel ning kuulub punase raamatu ohualdiste liikide hulka. Praegu leidub Liivi lahes selle isendeid nii vähe, et kalapüügi seisukohast puudub kalal suurem väärtus.
Tegelikult on aga sügiskuderäime majanduslik väärtus saarerahva silme läbi kõrgem kevadräime omast, sest ta on suurem ja rasvasem. Ajalooliselt oli see räim saarerahvale selline toidupoolis, mida püüti ja soolati sügisel ning millest toituti veel talvelgi.
Arula tunnistas, et teadmised selle liigi ökoloogiast on kahjuks väga piiratud, viimastel aastatel taasalustatud tööd on päevavalgele toonud mitu huvitavat seika.
Arula jutu järgi on teadlaste suur eelis, et 1960.-1970. aastatest on väga head võrdlusandmed sügisräime individuaalse konditsiooni, viljakuse, täiendi ja vastsete leviku ulatuse kohta, mille kogumisega tegeles tollal oma doktoritööd kirjutanud Evald Ojaveer. Kahjuks jäid uuringud pärast sügisräime arvukuse kokkukukkumist soiku.
Möödunud aasta sügisel teostas Arula koos kihnlastega Kihnu saarest lõuna poole jäävatel ajalooliselt olulistel sügisräime koelmutel Tibriku, Mölli ja Nälja madalal mahukaid räimevastsetega seotud välitöid.
“Käisime kihnlastega väljas kaheksal nädalal ja teostasime püüke samades jaamades, kus nelikümmend aastat tagasi. Ühes püügis oli keskmiselt 1-2 vastset. Neli aastakümmet tagasi oli arvukus mitu tuhat isendit ühe püügi kohta,” rääkis Arula.
Tulevik toob selguse
Ühe hüpoteesi kohaselt ei lase sügisräime varul kosuda mõnevõrra madalam soolsus Läänemeres, võrreldes tollasega. Evald Ojaveeru omal ajal tehtud marja inkubeerimise katsed kinnitasid, et sügisräime embrüote normaalseks arenguks on väga oluline kindel soolsusvahemik, mille märkimisväärne nihkumine põhjustab hüppeliselt vastsete väärarenguid ja seeläbi suremust.
Teise teooria järgi on sügisräim Läänemerre teisel ajaperioodil sisse rännanud kui kevadräim ja temperatuuri optimumi muutused piiravad selle alavormi levikut.
Arula loodab varsti ise samalaadsete katsete korraldamiseni jõuda, et asjasse rohkem selgust tuua. Just selliste tööde jaoks jõudis hiljuti Pärnu mereuurijate käsutusse kliimakapp, mille abil saab väga edukalt hinnata sügisräime marjaterade haudumisedukust eri kliimatingimustes.
“Meie töö siin ületab rahvusvahelise huvi künnise, kuivõrd selliseid töid tuleb iga päev üle maailma ja need on teadustööd, mida retsenseeritakse kõige kompetentsemate teadlaste poolt. Nendel töödel on suur teaduslik ja rakenduslik väärtus,” kinnitas Arula.