Pärnu rannakalurid pakuvad purjetajatele kokkulepet

Kalatöötlusettevõtte Japs juhataja (vasakult) Arved Soovik ja kutselised kalurid Tarmo Luks ja Urmas Margus leiavad, et linnamere jagamise üle vaidlemise asemel tuleb kaluritel ja purjesportlastel kokku leppida ja koostööd teha. Foto: Ardi Truija

Kutseliste kalurite mure ajalooliste väljakujunenud püügikohtade säilimise pärast on ammune, sest kahel viimasel aastakümnel on teravnenud vaidlus vajaduse üle jagada Pärnu laht kalapüügi ja purjespordi vahel.

Vaidlus on hoogu võtnud eriti viimasel aastal ja paari nädala eest lisas õli tulle Pärnu jahtklubi kommodoori Egon Elsteini intervjuu Pärnu Postimehes. Intervjueeritav ütles seal muu hulgas, et muulist Side tänava pikenduseni võiks olla püünistekeeluala ulatus rannast ligikaudu kaks meremiili.

“Sellest aitaks, et purjevõistlusi pidada ja noorsportlasi senisest mugavamalt treenida,” sõnas Elstein ajalehele antud intervjuus. Lisades, et püünistekeeld võiks kehtida näiteks maist oktoobrini, mitte aasta läbi.

Kahe Pärnu lahes püüdva kutselise kaluri, noorema mehe Tarmo Luksi ja vanema generatsiooni esindaja Urmas Marguse ning kalatöötlusfirma Japs juhataja Arved Sooviku arvates on kokkulepe kalurite ja Pärnu jahtklubi vahel nii võimalik kui vajalik.

Võimalik ja vajalik kokkulepe

“Siin pole vaja muud, kui leppida kalurite ja purjesportlaste vahel kokku nii, et kinnitatud võistluskalender ei segaks rannakalurite tööd,” sõnas Soovik, kes ütles end istuvat kolmes paadis korraga: kunagise purjesportlase ja jahtklubi liikmena purjesportlaste, kutselise kaluri poja ning ise merel kala püüdva mehena kalurite ja lõpuks kalatöötlemisfirma juhi ja omanikuna kalatööstuse paadis.

“Kutseliste kalurite merelt väljatõrjumine on rumalus, sest kas need, kes peavad rannakalandust iganenud tegevuseks, hakkavad inimestele töötutoetusi maksma, kui terve majandusharu välja suretatakse?” arutles Soovik, kelle ettevõttes on hiilgeajal töötanud üle sadakonna kalatöötlemisega seotud inimest.

Kutseliste kaluritena leiba teenivad Luks ja Margus lisasid, et näiteks juulis ja augustis pole meres ainsatki mõrda või seisevnoota, mis kiiljahtidele ette jääksid.

“Soojal ajal kala ei liigu ja seda ei püüta,” kinnitas Luks. “Juulis-augustis on meres ainult mõni püünis, mis ei tohiks kellelegi ette jääda.”

Kalurite ettepanek on korraldada suurvõistlusi juulis-augustis ja ülejäänud ajal võistlused kaluritega kooskõlastada.

“Me saame oma püünised nii merre panna, et purjetamisvõistluste korraldamiseks jääksid vajalikud koridorid, leppigem vaid võistlus kokku,” sõnas Luks. “Ja me võime oma püünised märgistada veel erksamalt, et need kindlasti näha oleksid.”        

Kaluritel on kahju merest loobuda

Praegu kehtibki Pärnu rannahoone ees meres kaluritele püügikeeld, välja arvatud jää-alune tindipüük. See ala ulatub rannast muuli otsani ja piirneb mõttelise, paralleelselt rannaga jooksva joonega kuni Side tänava pikenduseni, hõlmates palju väiksema mereala kui purjetajate räägitud kahe meremiilini küündiv piirang.

Kirjeldatud piirkond on üks kalade kudealadest, kuhu asetatakse ainult kunstkoelmuid ning mis on samuti tähistatud lippudega.

Margus toonitas, et kalapüügikohad on kaluritel tihti mitmendat põlve kokkuleppeliselt omavahel jaotatud. Püünisedki on valmistatud just neisse teada-tuntud kohtadesse ja vastavalt sealse vee sügavusele.

“Ei ole see päriselt nii lihtne, et aetakse teise kohta püüdma,” ütles Margus.

Soovik pakkus välja, et on kas või ise valmis jahtkaptenitele õppepäeva korraldama ja näitama, kuidas mõrd või seisevnoot merre lastakse, mismoodi see vees on ning kuidas tuleb selle lähedal sõita, nii et püünis terveks jääks ja sõitjatele ohutu oleks.

“See käib ühtviisi nii kiiljahtide, mootorpaatide kui kaatrite kaptenite kohta,” kinnitas Soovik. “Need teadmised tuleksid kaptenitele ainult kasuks.”

Kokkuvõttes arvasid nii Luks, Margus kui Soovik, et kokkuleppele jõutakse, tuleb ainult hakata üles näitama head tahet.