Elion lasi rabale vee peale

Turbasamblast tehtud tamm on tugev ja kannatab nii vett kui tallamist, nagu keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni looduskaitse juhtivspetsialist Agu Leivits tõestas. Foto: Henn Soodla

Inimene on osake loodusest – see osa, kes ülejäänu arvelt elab. Ent aeg-ajalt tuleb omalt poolt midagi tagasigi anda. Nii käisidki Elioni töötajad möödunud nädalavahetusel oma suvepäevade raames Nigula raba kraavidele tamme ette ehitamas ja võsa hooldamas.

Sünnipäevakingiks või nii, sest looduskaitsel täitus sada aastat. “See oli meile ilus kingitus,” on keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni looduskaitse juhtivspetsialist Agu Leivits tänulik. “Usun, et see on ilus investeering järgmiseks sajaks aastaks.”

Andres pingutas üle

Samal ajal nendib Leivits, et ega nüüd nii ole, et järgmised sada aastat pole rabas vaja lillegi liigutada. Väikseid kraave, mida mööda vesi rabast välja nõrgub, on veel palju-palju.

On kraave, mis sada aastat tagasi rabasse kaevatud, et veski jaoks vett saada. Kraave, mis kaevati ümber soo hirmus, et vesi tungib põllu- ja karjamaale. Ja ohtralt sooserva tehtud kraavikesi soo kuivatamiseks. “Vargamäestki teame, et eestlane on elupäevad soo ja veega võidelnud,” märkis Leivits. Lisades, et tänapäeval on vesi muutunud võib-olla Eesti kõige suuremaks rikkuseks. Sestap ongi oluline, et soos oleks puhta vee varu.

Ent ega saa ka teise äärmusse langeda ning kõiki soos leiduvaid kraave ja kraavikesi kinni ajada. “Seda tuleb mõistusega vaadata,” manitses Leivits.

Selleks, et otsustada, millisele kraavile tamm ette ehitada ja millisele mitte, kastutatakse Leivitsa sõnul kosmosetehnoloogiat. “Lennuki pealt laserkiir mõõdab maapinna ja taimkatte kõrguse ning siis on võimalik otsustada, kuhu on mõistlik tamm ette panna ja kuhu mitte,” on loodusrahva tööriistad rabas toimetamiseks Pearu ja Andrese aegadega võrreldes kõvasti edasi arenenud.

Iirlastelt õpitud

Ent ulmetehnoloogia kasutamise kõrvalt üritatakse rabas töötades kasutada just loodusest endast võetud vahendeid. Sestap ehitataksegi tamme turbasambla plokkidest.

Leivitsa teada võeti see tehnoloogia kasutusele kõigepealt Iirimaal. Viis aastat tagasi hakkasid sama tehnikat kasutama lätlased. Meile jõudis see komme aga kahe aasta eest, kui turbast esimesed katsetammid tehti.

Katsetused näitasid, et tehnoloogia õigustab ennast igati. Kraavi pandud turbasammal imab vett ja muutub tihkeks, lastes samal ajal tsipakene vett läbi. Ja mis kõige olulisem – see ei lähe niiskuse mõjul mädanema ja püsib kaua. “Kui teeme puidust tammi, on see kahe-kolmekümne aasta pärast mäda ja tuleb uuesti teha,” teab Leivits.

Liiatigi ei viida turbasamblast tamme ehitades mingeid võõrkehasid rabasse. Samuti ei saa mööda vaadata nüansist, et turbast tammide ehitamine pole nii kulukas kui mõnest muust materjalist. “Eks looduskaitsekulutused tule ju samamoodi maksumaksja taskust, kas Eesti või mõne muu riigi kodaniku kaukast,” lausus Leivits. Talgu korras töö tegeminegi tuleb odavam.

Tule appi

Elioni sisekommunikatsiooni spetsialisti Kristiina Illaku kinnitusel on nende suvepäevad olnud alati aktiivset laadi. “Sel aastal tekkis mõte suunata tegus energia Eestimaa looduse heaks,” selgitas ta, kuidas tekkis mõte asutuse suvepäeval tavapärase pralletamise asemel midagi kasulikku teha. Et Nigula looduskaitseala haaras mõttest rõõmuga kinni, saigi väärt ettevõtmine teoks.

“See oli hea kogemus, kuidas suuremat talgurahva massi rakendada,” ei pea Leivits kahetsema. Vastupidi – ta loodab, et ehk leidub teisigi kollektiive, kes ühisel jõul sooviksid keskkonna heaks midagi ära teha.