Võimalik hülgejaht ei tule vanaviisi jõhker

Eesti rannikuvetes arvatakse elavat ligi 4000 hallhüljest, Läänemeres kokku viis-kuus korda rohkem. Aastas võidakse Eesti vetes lubada mitte üle 40 hülge küttimist. Foto: Toomas Huik/Postimees

Keskkonnaministeerium üllitas eelnõu, mis kavandab teise kaitsekategooria alla kuuluvate hallhüljeste kuulutamist kolmanda kaitsekategooria alusteks loomadeks, ja see võib kaasa tuua 30 aastat Eesti vetes puutumatuna elanud loomaliigi piiratud küttimise.

Ühed, kes hülgeküttimise võimalikku luba tervitavad, on Pärnumaa rannakalurid, kelle kalapüüniseid hülged lõhuvad ja aplalt suuremaid kalu söövad.

“Hüljes lõhub mõrra pära ja oleks, et siis lihtsalt kõhu täis sööks – ta valib suuremaid ja rasvasemaid kalu ning hammustab neil ainult seljatüki küljest,” kirjeldas hallhüljeste aastatega juurdunud uut toitumisviisi Pärnumaa eakas rannakalur Jüri Randmaa.

Rannakalurite rahulolematus konkurendi pärast kalavarude tarbimisel pole siiski peamine põhjus, miks keskkonnaministeerium hallhüljeste kaitsetingimusi leevendada kavatseb.

Keskkonnaministeeriumi pressiesindaja Brita Merisalu selgituse järgi on hallhüljeste kolmandasse kategooriasse üleviimine seotud eelkõige hülgepopulatsiooni soodsa seisundiga. Viimase kümne aasta jooksul on hallhüljeste arvukus Eesti vetes tõusnud kaks korda ehk 1500 isendilt 4000ni.

Hallhüljeste arvukuse tõusu kinnitas Eesti Looduse fondi mereimetajate ekspert ja hüljeste uurija Ivar Jüssi, kuid juhtis seejuures tähelepanu, et kaitsetingimuste leevendamine ei too kohe kaasa hallhüljeste küttimisluba.

“Küttimise eelnõu ei ole tegelikult algatatudki,” rõhutas Jüssi, kelle ütlust mööda lubab kategooria muutmine küttimise seadusandliku poolega tegelema hakata.

Hülgejaht muudab jahieeskirja

Hallhüljeste seis on selline, et mõõdukas küttimine Jüssi jutu järgi asurkonda ei ohusta, ja kui huvi on, võiks seda lubada. Loomulikult peab vastavalt loomade arvukusele igal aastal määrama uued küttimiskvoodid.

Keskkonnaministeeriumi pressiesindaja lisas, et hülgeküttimise lubamiseks tuleb peale kvoodi paika panna hülgeküttimise aeg ja muuta jahieeskirja. “Seega kõik on alles ees,” sõnas Merisalu.

Võimaliku hülgeküttimise kvoodina pakkus keskkonnaministeerium ühte protsenti hallhüljeste Eesti asurkonnast, sama meelt on Jüssi.

Eelmisel aastal loendati Jüssi väitel Eestis 3700 hallhüljest ja sellise arvukuse juures võiks kõne alla tulla 35 looma jahtimine. “See arv on pakutud ettevaatuse printsiipi arvestades ega tohiks populatsiooni dünaamikat mõjutada,” sõnas Jüssi.

Küttimise luba ainult kihnlastele

Keskkonnaministeeriumi andmetel tegi kolm aastakümmet Eesti vetes keelatud hallhülgeküttimise taaslubamiseks ettepaneku SA Kihnu Kultuuriruum, mis on üllitanud raamatukese “Hülgepüük kui kihnlaste traditsiooniline elatusala”.

“Kihnlaste plaan taaselustada hülgepüük on hädavajalik samm saare kultuurilise järjepidevuse ja identiteedi säilitamiseks,” öeldakse selles raamatus.

Samal ajal on Pärnumaa jahimeeste liidu andmetel Kihnus alla poole tosina ametlikult registreeritud jahimehe ja neist kõik ei ela saarel, vaid osa mandril, aga on Kihnust pärit.

Pärnumaa jahimeeste liidu juhatuse esimees Jaan Liivson märkis, et ei kujuta päriselt ette, kuidas jahiseadusandlust muuta, nii et hülgeküttimise õigus ainult Kihnu jahimeestele jääks.

“Võrumaa mehele on väga raske selgeks teha, et ta ei või hülgejahiks luba saada, enne kui pole kihnlaseks hakanud,” arutles Liivson.

Kui hülgeküttimise load antakse Pärnumaa jahimeeste liidu jagada, saab Liivsoni sõnade järgi tõesti hakata eraldama neid ainult Kihnu meestele, eeldades, et neil on selleks jahiks vahendid ja oskused. “Tegu on ikkagi täiesti omalaadse jahiga merejääl,” tähendas ta.

Liivsoni ütlust mööda tuleb luua täiesti uus jahiala, sest praegu ei tohi rannast kuigi kaugel jahti pidada.

Tappa tuleb valutult

Traditsioonilised hülgeküttimise viisid on julmad. Õngega püüdmisel pandi vangistatud hülgepoeg konksu otsa ja kui ema teda päästma tuli, löödi ta surnuks. Teisel viisil surmati hüljes ahinguga, kui ta jääauku hingama tuli. Võrguga kinni püütud hüljes tapeti samuti padruneid raiskamata.

“Loomulikult peab hüljeste võimalik küttimine vastama eetilistele standarditele,” märkis Jüssi. “Kõne alla tuleb ainult vintpüss, ei mingit kaikaga nottimist ega võrguga püüdmist.”

SA Kihnu Kultuuriruumi esitatud andmete järgi toimub tänapäeval tööstuslik hülgepüük Kanadas, Gröönimaal, Namiibias, Norras ja Venemaal. Rootslaste hallhülgejahi aastane kvoot on 200 isendit, Soomes 450.

Läänemeres arvatakse elavat 20 000 – 24 000 hallhüljest, kelle populatsioon suureneb aastas ligikaudu 7 protsenti.