/nginx/o/2017/11/13/7308253t1hcaea.jpg)
Pärnu üks arhitektuurseid uhkuseasju, kunagise linnaarhitekti Olev Siinmaa projekteeritud ja 1933. aastal valminud funktsionalistlik villa Rüütli 1a tassiti siseremondi ettekäändel originaalmööblist tühjaks, lõhuti interjöör ja asuti siseseinu ümber ehitama.
“Ma jään harva sõnatuks, aga kui ma Siinmaa villas toimunu avastasin, see juhtus,” sõnas muinsuskaitse Pärnumaa vaneminspektor Nele Rent, kirjeldades tunnet, mis valdas teda, kui ta muinsuskaitse järelevalve korras paha aimamata remonditavasse majja sisenes.
“Suvel tehti muinsuskaitseametiga kooskõlas Rüütli 1a välisseinte remonti, mingiks siseremondiks pole meilt keegi luba küsinud ega kooskõlastust taotlenud,” lisas Rent.
Muinsuskaitseameti kooskõlastust ja luba läheb remonditöödeks selles majas vaja, sest hoone on tervikuna riikliku muinsuskaitse all.
Neli aastat tagasi
Neli aastat tagasi sai maja korrastatud välisilme ja restaureeriva remondi käigus säilitati nõukogude ajal muutmata jäänud ruumijaotus. Säilinud ruumijaotus kolmnurksele krundile ehitatud majas on imekspandav, sest pärast sõda olid hoones ranged ametiruumid ja 1952. aastast 1990. aastate keskpaigani oli hoone tervenisti sanitaar-epidemioloogiajaama käsutuses.
Kui Rüütli 1a aastal 1999 võõrandati, oli tubades alles osa Siinmaa-aegsest originaalmööblist, mis hiljem restaureeriti, ja see, mida enam polnud, taastoodeti enamasti Siinmaa säilinud jooniste järgi.
Restaureerimistööd juhendas funktsionalismi suuremaid asjatundjaid Eestis arhitektuuriprofessor Mart Kalm koos sisearhitekt Taso Mähariga ja originaalmööbli taastas Pärnu restaureerimis- ja ehitusfirma omanik Aado Talimaa.
10. novembril 2006, kui Rüütli 1a tollane omanik Toomas Truuvert avas vast restaureeritud maja uksed huvilistele, avanes neile villa esimesel korrusel 1930ndate Eestile omane ülimoodne elutuba avatud söögitoa ja sellega liituva köögiga.
Teisel korrusel asusid kabinet ja magamistoad. Eriti väärtuslikuks loeti villa kabineti, söögitoa ja köögi mööblit.
Eesti kultuurkapital premeeris 2006. aastal Rüütli 1a taastamisel töötanud Kalmu ja Talimaad arhitektuuri aastapreemiaga. Majaomanik Truuvert pälvis muinsuskaitseameti tänukirja.
Omanik vahetus
Kõnealune villa seisis pärast restaureerimist peaasjalikult tühjana ja viimased kaks aastat oli hooldamata. Vihmaveerennid ummistusid ja mööda välisseinu voolav vihmavesi rikkus krohvitud valged seinad.
Mullu sattus Rüütli 1a pankrotipessa, kust selle ostis üles OÜ Refeus, mille ainuomanik on Irina Kolmkant, kellele (või tema firmale) kuuluvad Pärnu vanalinnas veel hooned Kuninga 21 ja 23.
Vaneminspektor Rendi sõnade kohaselt on ta Kolmkandiga saanud pärast muinsuse rikkumise avastamist küllalt hea kontakti. Ajalehel see eile ei õnnestunud.
“Majaomanik sai muinsuskaitselt tõesti kooskõlastuse fassaadide kordategemiseks, kuid see ei laienenud mitte mingil juhul siseremonditööle,” rõhutas Rent. “Muinsuskaitseamet on praegu töö seal peatanud ja omanikule on esitatud selge nõudmine varasem olukord taastada.”
Rent kirjeldas, et villast on välja tassitud mööbel, mitu algupäraselt majja ehitatud vaheust koos lengidega on välja lõhutud.
“Mindud on isegi vaheseinte kallale ja osa neistki maha võetud, nii et originaalne ruumijaotus on rikutud,” avaldas muinsuskaitseinspektor nördimust. “Seal ei ole muud võimalust, kui kõik taastada nii, nagu see enne oli, ja selline on vastavalt muinsuskaitseseadusele ametlik seisukoht.”
Rent selgitas majaomaniku võimalikku käitumisviisi.
“Kolmkant ütles, et hoone oli vähemalt kaks aastat seisnud hooldamata ning katusest oli vihma- ja lumesulavett läbi jooksnud, seinad hallitanud, ruume täitis kopituslõhn ja nii edasi,” jutustas Rent ümber endale räägitut. “See võis nii olla, kuid ei anna omanikule õigust muinsust lõhkuma ega ümber ehitama hakata.”
Vaneminspektor ütles, et Kolmkant on lasknud vähemalt osa mööblist abiruumidesse ladustada. “Midagi ma nägin,” sõnas Rent. “Aga praegu on tähtsam see, et omanik on lubanud vana olukorra taastada ja väidab, et on oma eksimusest aru saanud.”
Kuna maja kuulub dokumendipõhiselt juriidilisele isikule (OÜ Refeus), saab muinsuskaitseamet firmat trahvida kuni 20 000 krooniga muinsuskaitselise järelevalve puudumise eest remonditöödel, peale selle kuni 50 000 krooniga muinsuse rikkumise eest. Maksimumkaristuse puhul seega kokku 70 000 krooniga.
“Ma ei usu, et asi nii karmiks läheb,” arvas Rent. “Loodan, et leiame omanikuga ühise keele, sest seadus nõuab varasema olukorra taastamist ka pärast trahvide maksmist. Omanikule ei muutu trahvide tasumisega midagi. Jonnimine läheb talle üksnes aina kallimaks.”
Põhjus, miks nõukogude ajal säilis Siinmaa arhitektuuriline tippteos Rüütli tänava hakatuses üllatavalt terviklikult, võib olla tollaste linnaarhitektide pieteeditunne meistri vastu.
Siinmaa muuseum
Juba 1981. aastal, kui Pärnus toimus Siinmaa 100. sünniaastapäevale pühendatud seminar, kerkis idee luua Rüütli 1a-s Pärnu legendaarse linnaarhitekti (1925-1944) muuseum.
See mõte fikseeriti 1984. aastal Pärnu linna keskosa detailplaneeringus. Tõik leidis mainimist veel 1996. aastal, kui linnaplaneerimisamet avaldas arvamust hoone erastamise kohta. Näidates võimalust, et hoonet ei pea ilmtingimata tagastama õigusjärgsetele omanikele, kui selline vajadus tekiks, sest planeeringus kavandatava majamuuseumina on tegu sotsiaalfunktsiooni täitva hoonega.
See võimalus jäeti tähelepanuta. Enamgi, kui lõpuks ei olnudki õigusjärgset vara tagasinõudlejat, siis 1997. aasta aprillis pani Pärnu linnavalitsus Rüütli 1a enampakkumisele 760 000kroonise alghinnaga ja maja võõrandati ligikaudu 100 000 krooni alghinnast kallimalt 1999. aastal.