Südikas krossitüdruk pürib Euroopa paremikku

Johanna otsib sponsoreid, kes oleks huvitatud südika naisvõistlussportlase toetamisest, sest motokross on kallis ala ja seni on neidise kõige suurem toetaja olnud tema isa. Foto: Ants Liigus

Kuigi Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi abiturient Johanna Saareke on olnud alates kuuendast eluaastast kõva purjetaja, vahetas ta kaks aastat tagasi ala ja on väga rahul, et lõpuks ometi saab motokrossi sõita.

Johanna ütlust mööda tegi krossisõitjast isa kõik, et tütart mootorratast eemale hoida. Samal ajal on Saarekesed tuntud-teatud Eesti krossikohtunike pere ja tüdruku jaoks oli teema läbi-lõhki tuttav, sest sellest kõneldi kodus päevast päeva. Krossisõidu teoorias tugev neidis mässas koos isa ja vennaga krossikoolis ja käis võistlustel kaasas.

Olgu öeldud, et ema selles peres mootorrattaga ei sõida, tema on krossivõistlustel sekretär.

Tüdrukute huvi on suur

Krossikool tegutseb Pärnu looduse- ja tehnikamaja juures ning selle põhiline tegevuspaik on lennuvälja külje all paiknev Nurme tänava kaarhall. Johanna isa Marko Saareke on üks selle kooli eestvedajaid ja treenereid.

Aga ühel suvisel päeval kaks aastat tagasi, kui isa oli võistlustel, läks Johanna venna ja peretuttavaga trenni kaasa. Venna mootorratas oli vaba ja tekkis kiusatus sellega Pärnu lennuvälja motopargis mõni tiir teha. Toona 15aastane piiga sai krossisõitja ristsed – kukkus käed puruks. Aga sõitmine meeldis sedavõrd, et järgmistel päevadel oli ta jälle sadulas. Kui isa naasis, mõistis ta, et nüüd pole enam midagi teha.

Johanna võttis esimesena sihiks juba kuu aja pärast Viljandis Holstre-Nõmmes toimuvad võistlused, mida krossisõitjad mehaanikute mitteametlikeks maailmameistrivõistlusteks nimetavad. Isa ostis tütrele krossiriided ja peagi tuli osta talle ka oma mootorratas. Võistlused olid piiga meelest väga ägedad, mis sellest, et ta viimaste sekka jäi – rajal kihutasid mehed ja naised segamini. “Tugevamad panid minust ringiga mööda, aga juba aasta pärast edestasin neid,” meenutab Johanna.

Eesmärgid paigas, alustas Johanna krossikoolis isa ja teiste treenerite käe all treeninguid. Esimene aasta kulus harjutamisele. Muide, Pärnu loodus- ja tehnikamaja krossiringis käib poiste kõrval viis tütarlast mootorrattasõitu harjutamas, Johanna kõrval sõidavad krossi Kaisa Mumma, Birgit Lippmaa, Mirje Vukainen ja Loree Roots. Eestis pole kusagil tütarlaste huvi asja vastu nii suur kui Pärnus.

Suvel harjutavad krossikooli õpilased sõitmist krossiradadel, talvel jõe peal jäärajal või jäätunud mullal. Hirmu pole Johanna kunagi tundnud – sporditüdrukuna on ta hästi treenitud ja pealegi oli krossisõit tema aastatepikkune salajane unistus. Ta oli seda hetke nii kaua oodanud.

Nädalavahetused täitusid võistlustega. Krossirajal sõidavad mehed-naised sageli koos, ent arvestust peetakse eraldi.

Sidurid-pidurid selged

Nüüdseks on Johanna kestuskrossides naiste arvestuses Eesti parim. 2014. aasta Eesti karikavõistluste TOP 200 sarja võistlustel tuli ta teiseks, rahvusvahelistel Arena sarja sisekrossivõistlustel Sõmerpalus neljandaks. Olgu öeldud, et naised sõidavad selles sarjas juba meeste tasemel.

Eestis heitleb Johanna võistlustel poodiumikohtade pärast põhiliselt kahe krossinaise, Kristiina Raba ja Kadri Ehamäega. Tüdrukuid on Eestis võistlustel aga juba kuni 13. “Tahan sõitu nautida ja endast kõik anda. Olen hilja alustanud,” vangutab abiturient pead.

2014. aasta oli Johanna esimene hooaeg, kui ta osales kõikidel kestus-, moto- ja sisehallikrossidel.

Tänavused esimesed TOP 200 etapid on ära olnud – neil on Johanna tulnud kolmandaks. Peatselt sõidab piiga Lätti, kus rahvusvaheline motoföderatsioon FIM korraldab traditsiooniliselt Läti, Leedu ja Venemaa naiskrossisõitjatele neljapäevase laagri. 28. juunil toimuvad Lätis Stelpe rajal Ida-Euroopa meistrivõistlused, kus Johanna katsub jõudu Euroopa tugevaimatega.

Johanna tõdeb, et peab treeningute vahepeal mõtlema kooli lõpetamisele. Õppimine talle väga ei meeldi, sest aega napib, aga halbade hinnetega ta ka ei lõpeta. Panustab just nii palju, kui vaja, ja plaanib haridusteed jätkata valdkonnas, mis talle hästi sobib. Pärnu kolled˛is saab õppida spordikorraldust ja projektijuhtimist.

Oma tsikli mootorit Johanna ise ei remondi, aga siduri-piduri hoolduse ja teiste jooksvate töödega motika kallal saab kenasti hakkama. Mootoritega tegeleb rohkem krossikooli treener ja Eesti üks tunnustatumaid tsiklimehaanikuid Peeter Volokitin.

Motokross on kallis ala ja seni on Johanna kõige suurem toetaja olnud tema isa. Nii ta otsibki sponsoreid, kes oleks huvitatud südika naisvõistlussportlase toetamisest. Krossiriided lähetas 2015. aastaks Johannale tasuta USA ettevõte Phoenix Racewear.

Annab teatepulga üle

Marko Saareke lisab naljaga pooleks, et Johanna oli väga tore ja armas tüdruk, kuni hakkas motokrossi sõitma.

“Tegin kõik, et ta ei hakkaks sõitma. Mõtlesin, et ta on olnud jääpurjetamises nii tubli tegija – oli MMil esimese viie seas – ega püri tsikli sadulasse. Minu “viga”, et kõikidele krossivõistlustele ta kaasa võtsime. Tahaksime ju, et tüdrukud korjaksid lilli ja joonistaksid,” räägib isa.

Mõistagi hoiab ema hinge kinni, kui tütar krossirattaga sõidab, ja ohkab kergendatult, kui laps tervelt koju jõuab.

Motokrossisõitjate järelkasvu koolitatakse looduse- ja tehnikamajas juba aastaid. Marko Saareke on Pärnu Motoclub MTÜ eestvedaja ja rahvusvahelise motoföderatsiooni FIM superlitsentsi omanik – selline litsents on poolesajal inimesel maailmas. Samuti kuulub ta rahvusvahelisse motokrossi komisjoni, olles üks 25 eksperdist, kes motokrossi asjus maailmas kõige suuremaid otsuseid langetavad.

Marko nendib, et on isegi hiline alustaja – hakkas tegelema motokrossiga alles 2000. aastal. Sõitis kümme aastat, kuni sai põlvetrauma, ja on nüüd teatepulka üle andmas uuele põlvkonnale.

Treener teab, et krossisõitjad saavad nendest, kes pärast esimest kukkumist treeningule naasevad. Krossikool on hea hüppelaud motosporti ja motoklubisse ning sealt liigutakse edasi juba maailma krossiradadele.

Paraku on ala kallis ja Marko Saarekesel on kahju, et seetõttu paljud noored talendid kaotsi lähevad. “Selle ala puhul on väga oluline lapsevanema toetus,” ütleb ta.

Treenerina lükkab Saareke ümber kaks motokrossi kohta levinud müüti. Arvatakse, et motokross on imelihtne: hoia kinni ja keera gaasi. Tegelikult nõuab ala väga suurt füüsilist vastupidavust. Teiseks arvatakse, et see sport on ohtlik. Saareke tõdeb, et näiteks ratsutamine on tunduvalt ohtlikum.

Motokrossi sõidetakse kinnisel ja kaitstud alal, maksimaalne keskmine kiirus on piiratud ja kukutakse pehmele mullapinnale, sealjuures on sõitja pealaest jalataldadeni kaitseriietuses.

Johanna jätkab isa jälgedes ka kohtunikuna, alates maikuust 2015 on tal vastav litsents.