«Miks ma küll läksin?» küsib endalt Annemai

FOTO: Andres G. Adamson

Tütreraas ronib emmele sülle, keerab kahe väikse käega ema lõuga enda poole ja palub: “Ära vaata kogu aeg aknast välja! Ma ei taha!“ See toob Annemaile pisara silmanurka. Kui tütreke välja arvata, on ta nii üksi, kui olla saab, kaitsetu ja pealekauba sõbranna juures varjul.

Annemai abiellus toreda sportliku noormehega, kelle medaleid andis kokku lugeda. Kui nad endale korteri soetasid, sättis abikaasa autasud elutoas kõige nähtavamale kohale. See oli tema uhkus ja Annemaigi rõõmustas, kui külalised uurisid-vaatasid ja omanikku tunnustasid.

Mees jätkas kuulsuse teed ega andnud endale treeningul armu. Uhke Annemai pihtis sõbrannale, et tal on heameel oma väikses pesas elada. Sõbranna õhkas ja leidis, et lõpuks on Annemail vedanud – vanemate hukkumine autoõnnetuses oli talle kohutav löök ja vanavanemadki olid surnud.

Medalil on kaks külge

Kord õhtul tulid noortele külla mehe vanemad. Pikalt keerutamata tegid nad noortele ettepaneku nende juurde kolida, sest suures kahekorruselises majas olevat kahel vanemal inimesel liiga palju ruumi. Samas oleks see pojale kokkuhoid – ei mingeid makse. Pealegi asus maja soliidsemas paigas kui noorte korter.

Annemai ei mõistnud midagi kosta. Abikaasa otsustas: “Tuleme. Kas või hommepäev.” Kolimine oli nii kiire, justkui olnuks tuli takus.

Kui omas pesas tundis Annemai end perenaisena, siis siin sai temast justkui ümmardaja. Ikka nii, et “sul noored jalad” või “sul noored käed”. Aiamaal, mis polnud kõige tillem, kasvas juurikaid, valmis õunu, ploome ja pirne. Annemail polnud ei enne ega pärast tööd vaat et minutitki aega istuda. Saaduste ülejäägid tuli müügiks ette valmistada. Kui ta kord jalga puhkas, vihjas ämm: “Rabame selleks, et toidu kõrvalt kokku hoida ja tulevikus näguripäevi nägema ei peaks.”

Annemai mõtles vahel, kui hea oleks taas kahekesi oma pesas olla. Mõtteks see jäigi. Annemai tahtis kooli minna ja juuksuriks õppida, amet meeldis talle. Ämm laitis maha: “Mis, karvakeerutajaks! Minu poja naine, ei ja veel kord ei. Tööta baaris edasi – sealt tuleb ju päris kena kopikas.” Annemai kuulas sõna.

Annemai leidis end tihti mõttelt: kodus on nagu sõjaväes, kus ise mõtlema ei pea. Abikaasa oleks ka justkui kammitsad külge saanud. Noogutas-koogutas isa-ema iga plaani peale. Kui sponsorrahaga kitsikus tuli, aitas kodu. Mis nii viga ennast teostada! Pealegi käis ta Annemai baaris mingite kuttidega äri ajamas. Sellest ei tohtinud naine iitsatadagi.

Annemai läks järjest tihedamini oma tuppa ja pisarad tulid iseenesest. Kuhu ta on sattunud? Mis temast saab? Ta ei saa kunagi juuksuriks, vaid peab kannatama baaris mörisejaid elu lõpuni. Annemai hakkas ämmale ja äiale meelde tuletama, et tema on ka olemas, lihast ja luust ning tahab elus kuhugi jõuda. Kui tema vanemad elasid, toonitati tema kodus, et inimesel peab olema südame järgi töö ja südame järgi perekond, siis on kõik hästi.

“Mis, sul on närvid läbi või?” küsis mees sellest kuuldes, kulmud juuste piiril. Annemai püüdis selgitada, aga mees oli nagu müür: “Siin majas käib kõik reeglite järgi, isa-ema teavad, mida soovitavad. Tõsi, see baaridaami amet parim variant ei ole, aga tutvusi tuleb sealt ohoo kui palju ja sellest tõuseb tulu. Saa aru, see on kasulik.”

Annemai sõbranna oli juuksur. Noorik võttis salaja kätte ja läks õpipoisiks. Kuid see tuli välja ja kodus puhkes skandaal. Ämm ja äi noomisid, mees isegi tõukas Annemaid, kui temast möödus. Ämm ja äi karjusid: “Mis sul vaja on? Kas oled otsustanud meile häbi teha?“ Mees küsis kurjalt: ”On sul millestki puudus või oled sa hea elu otsas lolliks läinud?” Annemai ehmus sisimas – mees pidas seda heaks eluks! Teda kohutas, kuivõrd mees on muutunud.

Vihma käest räästa alla

Kui varem olid mehe vanemad oma ütlustes väljapeetud, julgesid nad nüüd Annemaid kritiseerida: mossitab, ennasttäis, istuks parema meelega oma toas kui teeks aiatöid jne. Annemai nuttis. Mees oli tihti ära ja ega ta oleks naist kaitsnudki.

Ühel õhtul, kui mees kodus oli, tegid vanemad vihjamisi juttu, et oleks aeg laps muretseda. Nad kantseldaksid rõõmuga. Annemail käis läbi pea – jah, teie kantseldaksite ja mina pean aias rügama ning baari jaoks maitserohelist pesema. Abikaasa leidis: “Tõepoolest, Annemai, teeme ära!” Annemai tahtis karjuda, et isegi lapse saamise otsustavad ämm ja äi nende eest, aga sai pidama. Üks riid jäi seetõttu olemata.

Annemai tõrksus aga kasvas ja kutsus esile mehe vanemate sapised ütlused, nende omavahelised tülid. “Ma ei kannata seda enam välja,” mõtles Annemai. “Nüüd veel mees selle lapsesooviga…” Ta kurtis sõbrannale, kui vastikuks nende ilus elu on muutunud, et ta tahaks mehe vanemate juurest ära. Meeski muutuvat silmanähtavalt oma isa-ema sarnaseks.

Abikaasa hakkas Annemaile lausa pahaselt ütlema: “No kuule! Lõpeta ära. Sa oled ju vanemateta, me oleme sul ainsad. Sul on kodu, raha, mida sa veel tahad?” Annemai tundis aga, et tema jaoks pole midagi hästi. Pealegi jäi ta rasedaks. Tunne, et see laps on mehe vanemate oma, jälitas teda pikalt.

Kui pisike tüdrukutirts ilmavalgust nägi, kadus õnneks too vastik tunne. Kõik muu jäi nii, nagu ta oli kartnud: temal polnud sõnaõigust, ta olnuks justkui vari või mõni kratt, kes abistab peret mammona kogumisel.

Lapsepuhkusel olles käis Annemai vahetevahel baaris töökaaslastega vestlemas. Kui baari tuli kord endine koolivend, kes arvas teda õnnes suplevat, jutustas Annemai talle oma tõese abieluloo. Koolivend ei suutnud algul uskuda, vaatas vaid pärani silmi. Et ta tundis Annemaid ausa ja otsekohesena, uskus ometi.

Koolivend otsustas Annemai mehega rääkida. Jutt lõppes sellega, et spordimees lõi sõnumitooja nina veriseks. Kodus lükkas mees taas Annemai vastu seina ja karjus: “Kurat, sa laterdad meie elust! Tahad mu nime määrida, muidusööja sihuke.” Ema ja isa ruttasid appi Annemaid noomima. Laps teises toas hakkas hüsteeriliselt nutma.

Annemai üritas lapsega võimalikult palju väljas jalutada ja vähe kodus olla. Tema peas küpses plaan ära minna. See lausa kummitas teda. Talle aitas olemast eikeegi! Ainus, kes asjast teadis, oli sõbranna.

Kui tütreke jalad alla sai, leidis Annemai netist kuulutuse, et üle lahe asuvas riigis vajatakse koduabilist, et naisel võib laps olla ja hoidja garanteeritakse. Annemai võttis ühendust. Sai kutse tulla, isegi reisiraha ilmus kontole.

Sõbranna hoiatas ja soovitas tausta uurida, aga Annemai ei kuulanud. Ta tahtis vabaks alandatu tundest. Tahtis olla keegi. Pealegi põrnitsesid ämm ja äi teda kui võõrkeha, kelle mõtted käisid teisi radu. Mees käskis iga kord, kui Annemai kurtis, närvihaige mõtted lõpetada.

Majaperemees üle lahe osutus lahkuseks ise. Kohemaid tegi ta sadamas Annemaile komplimendi ja sõidutas naise uhke villa ette. “Lapsehoidja elab maja teises tiivas,” noogutas mees pead. Ta oli üsna sümpaatse olemisega hallinev vanahärra, kes äratas usaldust.

Annemail oli lõbus praktiseerida inglise keelt. Esimesel nädalal valmistas ta süüa ja koristas. Majahärra maksis töö eest ja kinkis õhtukleidi, mis pani Annemaid imestama. “No mul käib ka külalisi,” naeratas härra.

Teisel nädalal pärast õhtusööki tuli härra kööki, silitas isalikult Annemai pead ja kiitis, et tal on kullast juuksed ja üldse olevat naine ingli moodi. Kui mehe käsi juustest allapoole langes ja ikka edasi silitas, tabas Annemaid hirm. Mees võttis käe ära ja soovis head ööd. Teatas vaid, et homme tulevad talle sõbrad külla.

Seda söömaaega ei unusta naine iial. Algul oli kena ja pidulik, mida rohkem purju jäädi, seda enam kuulis Annemai komplimente. Magustoiduga sisenedes kuulis ta majaperemeest ühele mehele ütlemas: “Kuule, las ta harjub. Nii kohe ikka ei saa läheneda. Ta peab ise tahtma. Usu, see juhtub, naisel lapsega on alati raha vaja.”

Sel ööl ei saanud Annemai und, lukustas ukse ja mõtles. Kuna tal oli nüüd natuke raha, pakkis ta varahommikul oma napi varanduse kokku, võttis magava lapse sülle ja põgenes ummisjalu.

Sadamas istus Annemai esimesele laevale, mis kodu poole läks. Ja nüüd on ta sõbranna juures kui pagulane.

Mis saab, Annemai ei tea. Sõbrannale on ta hingehädas juba lugematuid kordi öelnud: “Miks ma küll läksin?” See tähendab kaht asja: ämma-äia juurde minekut ja üle lahe seilamist. Annemail on enda jaoks vaid üks lohutav lause: “Ma ju ei teadnud, mis ees ootab.”

Tagasi üles