Rein Kilk: Kui Laarmann tahab leiba teha, annan talle leivaliini ja katlamaja tasuta rendile

“Kui Laarmann tahab leiba teha, annan talle seadmed ja katlamaja tasuta rendile. Mina ei taha selle ettevõtmise pealt sentigi teenida, kogu võimaliku rendisumma annetaksin heategevuseks ja sponsorluseks,” luba Rein Kilk. Foto: Urmas Luik

Leivaliini sulgemine Pärnus on pannud inimesi tänavale tulema ning volikogu ees oma meelt avaldama. Ainus, kes kõigest sellest möllust siiani eemale on jäetud, on leivatööstuse omanik Rein Kilk.

Pärnus korraldati eelmisel neljapäeval juba teine miiting siinse leivatööstuse kaotamise vastu. Teid kui suuromanikku on protestijad süüdistanud seitsmes surmapatus. On mõni protestijaist teiega sel teemal isiklikult ühendust võtnud?

Minuga on rääkinud leivatootmisest siiani üksnes Pärnu linnapea Toomas Kivimägi ja rahvusringhäälingus töötav Ester Vilgats. Need, kes korraldavad meeleavaldusi ja miitinguid, pole minuga kordagi ühendust võtnud. Keegi pole mind ka kuhugi kutsunud.

Kuidas te Pärnu leivatööstuses toimunud koondamist kommenteerite?

Olen loonud Eestis üle 1000 toimiva töökoha, aga Pärnu leivatööstus on mulle esmane kogemus, kus ma olen sunnitud korraga nii palju inimesi koondama. Tööandjale on see väga valuline protsess. Vähemalt minule. Kui keegi arvab, et ettevõtjal on eriline nauding väljaõpetatud töötajaid koondada ning neile miljonitesse ulatuvaid hüvitisi maksta, eksib ta päris kindlasti.

Samal ajal tootis Pärnu leivatööstus meie arvestuste kohaselt iga päev 20 000 krooni kahjumit. See oli kurnav, ehkki kontsernis kaeti Pärnu kahjum muude tuludega.

Saan öelda vaid seda, et leivatööstuses oli koondamine inimestele teada juba aastaid. Konkreetse koondamisteate said nad kätte neli kuud tagasi. Koondatutele on meie firma maksnud umbes 1,6 miljonit krooni vallandustoetust, töötukassa lisab sellele vähemalt teist niisama palju. Ja see üle kolme miljoni krooni pole mõeldud miitingute korraldamiseks, vaid uue töö otsimiseks.

Küsimus pole minu poolt vaadates muidugi rahas. Valus on loobuda aastaid sissetöötatud meeskonnast ning kolleegidest, näiteks puidutööstuses oleme seoses automatiseerimisega vabanevad inimesed suunanud jätkutootmisse. Aga leivaliini lõpus läheb kaup otse poodi ja see on juba hoopis teiste firmade äri.

Kas kõik koondatud olid otseselt leivateoga seotud?

Suur osa koondamistest oli seotud hoopis leivatööstuse katlamaja likvideerimise ja kaugküttele üleminekuga. Mul on olnud Pärnus neid suletavaid katlamaju teisigi, näiteks Ammende villas. See on tänapäeva nõue, et järjest karmistuvad keskkonnareeglid sunnivad vanu katlamaju sulgema. Fortum on ju rajanud Pärnusse moodsa, võimsa ja keskkonnasõbraliku küttejaama.

Leivatööstuse katlamajaga tegeles tehnikaosakond, kus töötas 17 inimest: katlakäitajad, keevitaja, treial ja muud asjamehed. Paraku annab nende asemel nüüd sooja Fortumist toodud küttetorustik. Teine suurem kärpekoht oli üldjuhtimine, kust koondati kolm laohoidjat, ostujuht, juhataja ning personalijuht. Otseselt leivatootmisega oli seotud mõniteist inimest, pagarmeistrid ja tainatöötlejad sealhulgas.

Kui linnavolinik Laarmann nõuab linnavalitsuselt töötajatele tööd ja rahvale leiba, pöördugu otse minu poole: annan talle täies töökorras katlamaja kohe kasutada. Asuksin ise kliendiks, ainus tingimus on, et müügu mulle sama hinnaga soojust nagu Fortum. Ma ei taha sentigi odavamalt saada. Katlamaja võtmed saab minu, mitte linnapea ega volikogu esimehe käest.

Katlamaja üksi ei suuda leiba küpsetada.

Teine suur probleem oligi meie vana leivaliin. Praegu on aeg, kui kõikjal tootmist moderniseeritakse – paljuski konkurentsi tihenemise tõttu. Ma ei oska nimetada täpset aastat, aga see palju kära tekitanud Pärnu leivaliin on pärit veel nõukogude ajast. Tehtud on see Saksa DVs, mis juba 1989. aastal kaduvikku vajus. Energeetilises mõttes on tegu ebaökonoomsete seadmetega, ehkki kümmekond aastat tagasi sai see korralikult ümber ehitatud.

Ma ei taha öelda, et Laarmann lolli juttu ajab, aga ega see uue leivatehase ehitamise jutt tark ka ole. Näiteks uus nüüdisaegne Itaalia leivaliin maksab üle viie miljoni euro ehk vanas vääringus 80 miljonit krooni. Niisugune liin tagab väga kvaliteetse toodangu, aga sellel hakkab tööle vaid kolm inimest.

Peale uute seadmete muretsemise peab Laarmann arvestama, et leivatööstus on Eestis üks konkurentsitihedamaid alasid. Usun, et kui kõik Pärnu poodide leivaletid ühte rivisse sättida, tekiks vähemalt 200 meetri pikkune rivi. Ja kui keegi arvab, et sinna saaks meetri või paar veel lisada, astugu aga ligi ja hakaku pihta. Kui muu investeerimiseks vajalik summa on koos, siis selle väikese maatüki otsin talle ise välja. Volikogu aega pole mõtet selle rumala jutuga raisata.

Eestis on neli suurt leivatööstust, Pere Leiva oma on üks nendest. Ostsime sügistalvel täiesti uue leivaliini ja panime selle Tartus üles. Asukohta kaalusime seejuures üsna kaua. Õige koht peab sobima nii logistiliselt kui ruumiliselt. Minu hinnangul on Pärnus parem ettevõtluskliima kui Tartus, aga puhtlogistiliselt on õigem koht siiski Tartu.

Protestijad rõhuvadki sellele, et Pärnu leiba enam ei ole.

Keegi ei vaata, kas leib ja sai on tehtud kodulinnas või kuskil mujal. Niisama värskena nagu Pärnus toodetult jõuab see ka Tartust siia. Olgu lisatud, et ükski meie leivamarkidest, mis ostjaile meeldinud, pole müügilt kadunud. Kontrollige, palun, lettidelt järele! Jah, osa toodangust tuleb tõesti Tartust, aga kui keegi leiab mingi vahe, andku mulle teada, premeerin teda isiklikult terase maitsemeele eest.

Veel kummalisem oli volikogule esitatud eelnõus hala hea Lahe saia kadumise pärast. Selle tootmine pole ju Pärnus päevakski katkenud ja saiatootmine jätkub siin nii praegu kui edaspidi. Kui keegi seda mingil põhjusel letilt ei leia, küsigu abi müüja käest. Pole ilus volikogu ja avalikkust valeinformatsiooniga eksitada.

Saiatootmise kõrval jätkub Pärnus kama, riivsaia, kalja- ja õllepulbri tootmine ning küpsiste pakendamine. Kamaliin on ilmselt maailma ainus. Paari-kolme lähikuu jooksul lisandub Pärnusse küpsetuspulbrite liin. Vajalikud seadmed on juba tellitud. Samal ajal peame küpsetuspulbrite tootmiselgi arvestama konkurentsi ja kõrgendatud kvaliteedinõuetega. Ma ei saa ju uut liini Pärnus püsti panna puhtalt lootusest, et pärnakad selle toodangut patriotismitundest ostma hakkavad. Loodame teha ikka Eesti absoluutset tippkvaliteeti.

Kui suur osa Pärnu leivast kohapeal tarbiti?

Vähem kui viiendik Pärnus tehtud leivast söödi ära Pärnus ja Pärnumaal, ülejäänu läks müüki mujal Eestis.

Pere Leib on võitnud oma maitsva leivaga järjepanu toidumesse. Kvaliteet on meil väga hea. Paraku pole ka meie konkurentide tase kehvem. Ostja teeb oma valiku suuresti ikka selle järgi, kes suudab pakkuda soodsamat kampaaniahinda. Või otsustab maitsest lähtuvalt. See, kus konkreetne leib või sai tehtud on, huvitab paraku väheseid.

Oma leib on ikkagi soe leib.

Ilmselt võime siiski kohapeal teha väikese koguse leiba, et seda pärnakatele pakkuda. Praegu tegeleme sellekohaste kalkulatsioonidega. Ellu jäävad suured või siis pisikese kapiga tootjad. Aga need pisikesed küpsetuskapid annavad tööd vaid paarile inimesele.

Tulevik näitab, kuidas sellega jääb. Kivimägi pakkus, et väikeseeriat võiks pisut kallimalt müüa. Ikka selleks, et ots otsaga kokku saada. Eks näis, kui suur osa tarbijaist sellega nõus on.

Sama jutt kehtib teistegi tööstuste kohta. Kunagi oli Eestis rohkesti liha- ja õlletootjaid, Pärnus ka. Aga ega neid tehaseid kiusu pärast kinni pandud. Lihtsalt ei suudetud neid enam kunstlikult üleval pidada. Kurb, aga pean nentima, et suurem osa veel mõni aeg tagasi tegutsenud pagaritööstustest on nüüdseks suletud, sest tarbija polnud nõus ebaefektiivsele tootmisele peale maksma.

Kas teil koondatuile mujal tööd pakkuda ei ole?

Ainuüksi meie toitlustusasutused võtavad igal suvel tööle sadakond inimest. Igaüks võib tulla ja pakkuda ennast tööle rannahoonesse, Ammendesse või kuursaali. Koondatute hulgas oli pensionäre, kuid me pakume neilegi suvel tööd.

Kas olete valmis Laarmanniga ühe laua taha istuma?

Seni olen tänaval karjudes äriajamist näinud ainult lõunamaades ja ausalt öeldes eelistaksin ise ka Laarmanniga rääkida laua taga. Aga kui ta soovib seda mingil põhjusel, näiteks käimasoleva valimiskampaania pärast, tänavanurgal lärmates teha, olen asja huvides sellekski valmis.

Olen ajakirjanduse põhjal aru saanud, et ta soovib samade töötajatega samal liinil leivategu jätkata. Miks mitte, hakaku kas või hommepäev pihta. Arusaamatu, milleks siin veel energiat käratsemise peale raisata.

Muidugi tulnuks sedalaadi ettepanekutega minu juurde tulla sügisel, kui koondamisteated välja jagati, aga pole lugu, saame hakkama. Töötajad ju kõik olemas, leivatootmise seadmed ja katlamaja täiesti töökorras. Ja nagu ma lugesin, on valmis õla alla panema endine Cibuse juhataja Mati Kuusk, kes Cibuse aktsiate müügi järel peaks ju rikas mees olema.

Soovitan ka töötajaile uue firma aktsiaid loovutada, koondamishüvitise kolmest miljonist peaks käibevahenditekski jaguma. Kui selle ettevõtmise tulemusena hakkavad pärnakad rohkem rukkileiba ostma ja sööma, oleme võitnud kõik, sest rukkileib on tervisliku toitumise seisukohast väga kasulik.