Suur püügisurve merel ja lõhele sobivale koelmualale juurdepääsu piiramine Sindi paisuga on põhjustanud Pärnu jões olukorra, kus veekogu looduslik lõhepopulatsioon hävib.
Läti lõhe kolib Pärnu jõkke
10. veebruar 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seirepüükidel leitakse Pärnu jões lõhe ja meriforelli noorjärke äärmiselt harva, mis annab tunnistust, et siia kudema tulevate sugukalade arvukus jääb väga madalaks, rääkis keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna peaspetsialist Herki Tuus.
Ministeerium kavatseb Pärnu jõe kalaliikide mitmekesisuse, eelkõige lõhe kui ohustatud kalaliigi asurkonna taastamiseks asustada siia Lätist pärit lõhet.
“Kui lõhe populatsioon Pärnu jões taastub nii pikas perspektiivis, kus kalad suudavad ise toimida ja end taastoota, saavad selle kala varu püüda siit nii kutselised kui harrastajatest kalurid,” pakkus Tuus.
Peaspetsialist märkis, et Pärnu jõgi erineb küll mõnevõrra muudest kohalikest lõhejõgedest, sest kõik ülejäänud Eesti lõhejõed asuvad Soome lahes. Kuid lõhenappuse põhjus on Pärnu jõel enamjaolt sama mis mujal: kalade pääsu sobivatele koelmualadele takistavad paisud. Pärnu jõe puhul Sindi pais.
Annab tulemusi
Ministeeriumi kava turgutada siinse jõe lõhepopulatsiooni pole Eestis esimene.
Nimelt on paljudesse Põhja-Eesti lõhejõgedesse viimasel 13-14 aastal asustatud arvukalt noori lõhesid. “Ja oleme viimasel ajal Põhja-Eesti lõhejõgedes täheldanud positiivseid tulemusi, sest lõhede sigimisedukus on neis kasvanud,” märkis Tuus.
Põhjus, miks lõhemarja imporditakse just lõunanaabritelt, mitte lõherikkast Skandinaaviast, peitub nende punauimeliste päritolus. Lõhepopulatsioonide taastamisel järgitakse põhimõtet, et kui mingi jõe lõhekari on hävinud, tuleks selle taasloomisel kasutada geograafiliselt ja geneetiliselt võimalikult lähedast asustusmaterjali.
Geneetiline pärand tähendab sedagi, et sama päritolu kalad käituvad ühtemoodi ning on looduse kordumatu ja pöördumatu arengu ehk evolutsiooni käigus kõige paremini kohastunud just koduregiooni oludega. Lühidalt, Lätist Pärnu jõkke kolinud lõhel on siin rohkem elulootust kui näiteks Norra omal.
Piiritagused lõhilaste noorjärgud otseteed Pärnu jõkke siiski elama ei asu. Enne siiatoomist harjuvad nad Eestiga riigi ainsas kalavaru taastamisega tegelevas kalakasvanduses Põlulas.
“Tõepoolest, esmalt on meil plaanis tuua silmtäpis marja Läti kalamajandist Põlula kalakasvatuskeskusesse, kus kalad kooruvad ja kasvavad mõnda aega kunstlikes tingimustes, alles siis asustaksime nad Pärnu jõe kärestikesse,” selgitas Tuus.
Võtab aega
Tõenäoliselt jõuavad esimesed lõunanaabrite silmtäpis marjad Põlulasse järgmise aasta jaanuaris-veebruaris.
Et kalakasvatuse protsess on pikaajaline, võetaks kala ümberasustamine Põlulast Pärnu jõkke ette tuleva aasta augustis-septembris. “Järgmise aasta septembris asustatud kalad jäävad jõkke tõenäoliselt 2014. aasta kevadeni. Siis laskuvad nad merre toitumisrändele, mis üldjuhul kestab kaks aastat. Seega naasevad Eestisse asustatud kalad siia alles 2015-2016,” rääkis Tuus.
Ametniku sõnutsi peaks selleks ajaks leidma lahenduse Sindi paisu probleem: peab otsustama, kuhu rajada toimivad kalapääsud, või kaaluma paisu eemaldamist.
“Sindi paisu nagu üldse kogu paisutamise temaatikaga tegeleb keskkonnaministeerium kogu aeg ja väga aktiivselt. Paraku on paisuomanike huvid midagi muud kui kalade heaolu,” tähendas Tuus.
Praegu on ministeerium ametis sellega, et leida Lätist Pärnu jõele sobivaim lõhemari. Sõelal on mitu lõunanaabrite lõhejõge.
Tuusi väitel polevat Pärnu jõe lõhepopulatsiooni turgutamisprojekti lõplik maksumus veel selge, sest ettevõtmine vältab aastaid ja looduses pole kõiki käike võimalik ette aimata. “Praegu on meil teada marjaterade hind. Aastas 100 000 marjatera maksab 2500-3000 eurot,” ütles ta.
Marja hinnale lisanduvad kalade uurimis-, kasvatus- ja transpordikulud.
“Arvestama peab ka sellega, et populatsiooni taastamine on aeganõudev protsess, mis kestab mitu kalapõlve. Võimalik, et isegi kümneid aastaid, kui säilivad mingisugused piiravad tegurid,” toonitas Tuus.