Kodutu ei pea külma kannatama

80 sendi eest saab kodutute päevakeskuses taldrikutäie suppi või praadi. Foto: Urmas Luik

Pärnus ei ähvarda ühtki kodust ilma jäänud inimest surnuks külmumine, kui see ei ole just tema oma valik. Igatahes on kodutute varjupaiga ja päevakeskuse uksed avatud kõigile hädalistele. Isegi juhul, kui peavarju otsija mõõdukalt napsutanud on.

“Üldiselt jah, me laseme neid ka promillidega sisse ja vaatame, et nad süüa saavad ja ära ei külmuks,” on kodutute varjupaiga ja päevakeskuse kodukord tänavu 1. jaanuarist, kui neid asutusi juhatab Ilme Seepere, läinud mõnevõrra leebemaks.

“Neist karistustest, mis siin on olnud, et kuu aega ja kaks nädalat või kolm päeva varjupaigakeeldu neile, kes toovad pudeli sisse või sõimavad korrapidajaid, oleme hoidunud,” märkis Seepere. Varjupaigakeelu asemel pannakse nokastanud kunded nüüd näiteks pooleks tunniks pingile istuma ja kainenema.

Nälga ei jäeta

Tolerantsuse piir jookseb nelja promilli juurest. Sedavõrd raskes joobes isikut ei saa varjupaik enam vastu võtta. “Ega kõik kodutud ole alkohoolikud, on ju ka korralikke inimesi. Juba nende pärast ei saa me neid, kes ennast täis võivad roojata, sisse lasta,” selgitas Seepere, miks alkoholi kuritarvitanud kiirabile või politseile üle antakse.

Enam ei aeta Suur-Posti tänava varjupaigast kedagi pikaks päevaks kurja ilma meelevalda. Piisab, kui kodutud hommikul endale majast väljas tunniks-kaheks tegevust leiavad, kuni ruume tuulutatakse ja koristatakse.

“Nii kui majaperenaine lõpetab, võivad nad tagasi tulla,” lubas Seepere. Nädalavahetusel võib terveks päevaks koikule jääda.

Mihkli tänaval on aga 365 päeva aastas kella kümnest hommikul õhtul kella kuueni avatud kodutute päevakeskus, kus saab nii kõhu täis, ihu puhtaks kui meele raamatute, arvuti või televiisoriga lahutatud.

Tõsi, kõik päevakeskuse teenused ei ole tasuta. Masinatäie pesu pesemine maksab euro, taldrikutäie supi või prae eest, mille juurde kuulub magustoitki, tuleb maksta 80 senti. Ent nagu Seepere kinnitas, ei jäeta inimest nälga ka juhul, kui tal sentigi taskupõhjas pole. Samuti võib kuuma teed seal priilt juua nii palju, kui süda lustib ja magu mahutab.

Päevakeskusel ja varjupaigal on Seepere andmetel ligikaudu 30 kundet. Seda, et krõbekülmade ilmadega emmale-kummale asutusele kliente lisandunud oleks, ei ole Seepere täheldanud.

Valik, mitte paratamatus

Ehkki varjupaigas elamise luba tuleb taotleda linnavalitsuse sotsiaalosakonna kaudu, ei jäeta Seepere kinnitusel inimest vajaliku dokumenditagi ukse taha. Ilmugu ta sinna kas või öösel. “Me võtame ta vastu ja saadame ta hommikul linnavalitsuse kodutute peaspetsialisti Raul Kivi juurde,” sõnas Seepere.

Sama kehtib päevakeskuse kohta, mille teenused idee järgi mõeldud neile, kelle sotsiaalosakond sinna suunanud. Ometi ei aeta minema neidki, kes sinna omal käel ja jalal jõudnud. “Kui inimene tuleb ja on must või haige, ega ma hakka siis paberit taga ajama ega teda kusagile suunamiskirja järele saatma. Kui ikka on vaja, saab nii pesta kui riided selga,” julgustas Seepere kõiki abivajajaid.

Vaatamata sellele, et abi saamine nii lihtsaks tehtud on, leidub inimesi, kes soojale koikule ja kõhutäiele eelistavad külma trotsides veeta oma päevad tänavatel ja ööd hõredates osmikutes. “Nad tahavad vabad olla,” mõistab Seepere neidki, keda supi asemel soojendab priiuse leek.