:format(webp)/nginx/o/2017/11/13/7308253t1hcaea.jpg)
/nginx/o/2011/02/22/522015t1h724b.jpg)
Eesti mereinstituudi Pärnus töötav ihtüoloog Heli Shpilev (pildil) hindas mullusele püügistatistikale toetudes räime populatsiooni Liivi lahes elujõuliseks, kuid viimastel aastatel kosunud meritindi tuleviku suhtes oli ettevaatlik.
Kalauurijad hoiatavad Liivi lahes püügisurve eest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kalurite esitatud püügiandmete alusel traaliti mullu Liivi lahest välja 7523 tonni räime, Liivi lahe rannakalurite saagiks langes 7899 tonni.
“Kvoot püüti kiiresti täis,” meenutas Shpilev.
Shpilev selgitas, et tänavu aastast jagatakse Eestile eraldatud Liivi lahe räimepüügi limiit veel Pärnumaa ja Saare maakonna rannakalurite vahel.
Välistamaks olukorda, kus ühe maakonna kalurid, kelle juurde kevadine kuderäim ujub varem, püüab lubatud koguse ruttu välja ja naabermaakonna kalurid jäävad tühjade kätega.
“Seda nimetatakse olümpiapüügiks, kus kuderäime tulles on püügisurve eriti intensiivne, ja kui püügiandmete järgi lubatud kogus hakkab täituma, pannakse püük seisma,” selgitas Shpilev.
Sealjuures polnud varem tähtis, kas Eestile eraldatud limiidist lõviosa on ammutanud Pärnumaa mehed või saarlased.
“Mullu juhtuski, et limiit püüti peaaegu täis maikuus ning juunis pandi püük seisma,” sõnas Shpilev. Samal ajal on räime populatsioon Liivi lahes Shpilevi hinnangu järgi rahuldav. “Hoopis parem kui Läänemeres keskmiselt,” rõhutas ta. “Mõistlikul majandamisel on räim meie koduvetes tööndusliku kalapüügi mõttes jätkusuutlik.”
Meritindiga on teisiti
Kui 2009. aastal püüdsid kutselised rannakalurid Pärnumaa vetest 747 tonni tinti, siis mullu ainult 407 tonni. Kui palju tinti Liivi lahes rannakalurite saagi kõrval avamerest traaliti, uurijad täpselt ei tea, kuigi mõnikord esineb tinti traalitud räime hulgas isegi 30 protsenti. “Aga seda juhtub siiski harva,” täpsustas Shpilev. “Tindipüügi põhiraskus langeb ikka rannakaluritele.”
Tint pole siinsetele rannakaluritele räime kõrval tähtsusetu, sest on esimene kala, mis varakevadel Pärnumaa vetesse kudema ujub ja tähendab arvestatavat sissetulekut.
“Tindipüügi kvooti pole Läänemeres kehtestatud ja iga riik talitab selle kalaliigi püügi korraldamisel oma äranägemist mööda,” märkis Shpilev. “Kuna tindi kudekarjas on meie seireandmete, aga ka kalurite püügiandmete ning kalaturul avaneva pildi järgi ülekaalus väikesed noored isendid, peab tindi töönduslikku püüki suhtuma senisest tähelepanelikumalt.”
Samal ajal oli just meritindi populatsioon Pärnu vetes ja Liivi lahes viimased kümmekond aastat kasvujõus ega valmistanud uurijatele muret.
“Tinti on tabanud suur püügikoormus ja ilmselt on siin ka looduslikud tingimused mänginud oma osa, et tindikarja elujõud Pärnu lahe piirkonnas on hakanud raugema,” sõnas Shpilev, lisades, et kui me ei taha langeda 1994. aasta tasemele, kui Pärnu vetest püüti vaid 2,3 tonni tinti, tuleks populatsioonile püügisurvet vähendada.
Muud kalad
“Ahvena kohta näitavad nii meie vaatlused kui mujalt teated, et liik on Liivi lahes elujõuline, ehkki meil puudub igasugune ülevaade, kui palju ahvenat tõmbavad veest välja sajad harrastuskalurid, kes merejääl nagu pingviinikesed reas istuvad,” rääkis Shpilev.
Harrastuskalastajad ei tohi Eesti seaduste järgi oma saaki enam müüa, mistõttu uurijatel pole kaudseidki andmeid, kui palju asjaarmastajad Pärnu vetes saaki saavad.
Varasematel andmetel ulatub nende püütud ahvenakogus Pärnu lahest kümnetesse tonnidesse aastas.
“Kohavaru on jätkuvalt madalseisus, vimma elujõud on suhteliselt hea ja silmude populatsiooni kohta on raske midagi öelda, neid ikka on,” sõnas Shpilev, jätmata lisamata, et silm polegi zooloogia seisukohalt kala, vaid hoopis sõõrsuu.