Lahutavate kaasade varajagamine: tulelõõsk, relvad ja tagaajamine

Kohus konfiskeeris Viktorilt terve posu relvi ja padruneid. Foto: Kohtutoimik

Oja tänava kortermaja purunenud aknast tuli suitsu. Viienda korruse korter oli leekides. Mitmest suunast saabusid sireenide ja rehvivilina saatel politseipatrullid ja päästjad. Kuna põlengust teataja oli kuulnud plahvatuselaadset heli, tulid kohale demineerijadki.

Hollywoodi märulifilmile iseloomulik möll sai tunamullu 22. detsembril alguse Mehhiko seebiseriaaliga sarnanevast sündmustikust: lahutavate kaasade ühisvara jagamisest.

Reedel mõistis Pärnu maakohus varem kriminaalkorras karistamata 62aastasele Viktorile kokkuleppemenetluses lõhkeaine, lõhkeseadeldiste, tulirelvade ja laskemoona ebaseadusliku käitlemise ning süütamise eest liitkaristuseks kolm aastat vangistust. Viktor oli sellest ära kandnud kolm kuud ja 21 päeva. Ülejäänu mõistis kohus talle nelja aasta pikkuse katseajaga tingimisi.

Inetuks kiskunud lahutusest rääkimine muudab mehe siiani emotsionaalseks. Ehkki ta pakkunud naisele korterit, kolinud too sealt peagi välja ja nõudnud mehelt hoopis raha. Viktorile näis, et ekskaasa advokaat ja kohtunik mängivad kokku. Ta tajus karjuvat ülekohut ja väljapressimist.

Mõtlesin, et kurat, panen korteri siis juba põlema. Viktor

Ühtäkki saanud mehel villand. “Mõtlesin, et kurat, panen korteri siis juba põlema,” meenutas märuli põhjustaja spontaanset otsust.

Nii keeraski ta piirituse kanistrilt vurdi! korgi maha, lõi jalaga anuma ümber ja viskas tiku. Üles kerkinud piirituse aur süttis pahinal. Suits tungis peagi trepikotta ja sealt edasi ülejäänud korteritesse.

Piiritust kasutanud mees kellamehhanismide puhastamiseks.

Kollektsioneerimishuviga mees haaras päratu hunniku relvi, laskemoona ja lõhkeaineid, kahmas kätt läbi tule sirutades ja näkku paiskavaid leeke trotsides laualt autovõtmed ja pistis jooksu. Õues märkas ta, et oli võtnud vale auto võtmed. Siis jooksis mees mõnesaja meetri kaugusele puu taha.

Päästjad korraldasid peale põlengu kustutamise kahe trepikoja elanike evakuatsiooni. Et rahvas saaks sooja, peatati Oja tänaval linnabuss number 14. Ohutuse tagamiseks piirati õnnetuspaik.

Politseinikud otsisid korterist lahkunud meest. Kuna maja lähedusest leiti kaks tulirelva, oli alust arvata, et süütaja on relvastatud. Operatsiooni kaasati politsei lisajõud, teenistuskoer ja läbirääkija.

Viktor meenutas, et oma panuse tema tabamisse soovis anda kamp agaraid kodanikkegi. Nii suunas ta automaaditoru üles ja lasi valangu õhku. “Iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde. Selliste asjadega tegelgu politsei,” põhjendas ta. Et kellelgi võivad olla nii kiired jalad, ei osanud elukogenud mees varem arvatagi.

Seejärel astunud Viktor tänavale, lehvitanud ja hõiganud autoga möödunud patrullile. Ta tõstis automaadi õlale ja sammus tänavalaterna valgusvihku.

Viktorile näis kummaline, et auto taha varjunud ja temaga läbi rääkinud politseinik sihtis teda sadakonna meetri kauguselt Makarovi püstolist. Temal oli ju automaat, mille valanguga võinuks auto mõne sekundiga sõelapõhjaks lasta. Aga ta ei tahtnud – niisugust mõtet pole tal eales pähe karanud.

Päev pärast juhtumit vahendas Lääne prefektuuri esindaja toimetusele, et ametnike korduvatele korraldustele relv maha panna automaadiga nende poole sammunud mees esialgu ei allunud. Seejärel istunud ta tänavale maha ja asetanud relva enda kõrvale.

Politseinikud pidasid toona 61aastase mehe kinni ja viisid ta politseijaoskonda.

Umbes kuu aega tundnud juhtumi vastu huvi kaitsepolitsei. Sealne ametnik jättis Viktorile professionaalse mulje. “Rääkisime avameelselt,” märkis ta. Oja tänava mürglile eelnenud faabulat kuuldes hakanud kaitsepolitseinik naerma.

Kohus konfiskeeris Viktorilt ja saatis hävitamisele kuulipilduja, kaks vintpüssi, karabiini, kaheraudse sileraudse püssi, Poola püstolkuulipilduja, 521 vintraudset padrunit, 23 sileraudset padrunit, tupes torketäägi ja kaks käsigranaadi korpust.

“Kahjuks siuke kollektsioneerimisisu oli mul enne ja tundub, et ka jääb,” lausus Viktor Pärnu Kuninga tänava kohtumajas istungi lõpus.

“Aga kas ei peaks mõtlema selle peale, et kollektsioneeriks relvi, mis on lubatud?” päris seepeale kohtunik Indrek Nummert.

“Arvan, et kuulipildujat poleks keegi lubanud,” tõdes kohtualune.

Kohtunik tundis huvi, kas Viktor jätkab seadusvastast kogumist.

“Ilmselt mitte, sest ma ei tahaks uuesti siia kohtumajja tulla,” lubas huvikoguja. “Pealegi liigub neid kuulipildujaid väga vähe.”

“Nii et mida ei tohi, seda ei korja,” ütles kohtunik.

“Jah,” sõnas Viktor.

Kohus arvestas kergendavate asjaoludena süü puhtsüdamlikku ülestunnistust ja aktiivset kaasaaitamist süüteo avastamisele.

“Et karistus oleks mõjus, peab arvesse võtma nii teo raskust, selle toimepaneku asjaolusid kui seda, kas inimene on oma teost aru saanud,” selgitas prokurör Liisa Nuut. “Kuna süüdimõistetu oli oma käitumisega kinnitanud, et oli teinud pea nelja kuu pikkusest eelvangistusest järeldused, on võimalik kohaldada ülejäänud osa pikast vangistusest tingimisi.”

Viktor veedab nüüd maamajas vaikset pensionipõlve. Et rahu oleks täielik, pole tal isegi telefoni.