Kommentaar: Lähis-Ida – midagi liigub

Toomas Alatalu. Foto: PP

Kui asju teoreetilises plaanis võtta, on selge möödapanek Põhja-Aafrikas, Lähis- ja Kesk-Idas toimuva kõrvutamises 1988–1990 Ida-Euroopas toimunuga. Euroopas olid tõesti revolutsioonid, sest tulemuseks oli tuntav võimuvahetus. Praegu toimuv on mitmesuguste revolutsiooniliste protsesside summa, kus vaid Tuneesias ja Egiptuses on kavandatu lõpule viidud, sama tõotavad arengusuunad Liibüas ja Jeemenis, ent mujal jääb asi kas vinduma või tuleb tagasikäik.

Maksimum, mida kõnealuse seisu kohta saab öelda: tegemist on regionaalse murrangulise situatsiooniga, see tähendab revolutsioonide eelõhtuga, mis ilmtingimata ei vii riigipöördeni.

Oluline on muu: kogu ümbruskond kihab, sündmused ühes riigis mõjutavad sündmusi ülejäänud riikides, ja eriti teeb seda sõda. Täpsemalt kolm sõda: Afganistanis, Iraagis (mõlemad on ajaliselt juba pikemad kui Teine maailmasõda) ja Liibüas toimuv, mis paratamatult andis moslemite/mittemoslemite konfliktile uue hinguse.

Selle viimasena mainituga ei arvestanud Eesti jalgratturid, kes – kui uskuda eelmisel nädalal kerima hakatud arenguliini – võisid osutuda suuremastaabilise operatsiooni ohvriteks. Nimelt kinnitas Iisrael Liibüa sõja teisel päeval (20. märtsil, meie mehed rööviti 23. märtsil) ametlikult, et tema pinnale on toimetatud Ukrainas röövitud Gaza sektori elektrijaama asedirektor Dirar Abu Seesi, keda juudiriik peab hoopis terroristiks ja raketispetsialistiks.

Igal juhul esitati talle 4. aprillil vastav süüdistus ja siis näidati temast kaadreid ka televisioonis (PBKs 10. aprillil). Just temaga ongi seotud kuuldused, nagu oleks eestlased aetud segi ukrainlastega, et vahetada nad siis palestiinlase vastu, kelle naine ja kuus last on Ukraina kodanikud. Mõistagi on järgnevgi esialgu vaid fakt, kui hiljem midagi ei tõestata, ent 8. aprillil külastas välisminister Urmas Paeti Tallinnas Palestiina valitsuse esindaja ...

Kindlalt tõene on, et pühapäeval pakkus Iisraeli valitsus Gaza sektorit kontrollivale Hamasile relvarahu. Meenutuseks: Iisraeli partner on kogu aeg olnud Fatah ja selle juht Abbas, nüüd ühtäkki Hamas. Suurteks järeldusteks on veel vähe materjali, ent Egiptuses on rahvas taas väljakutel ja nõuab kukutatud diktaatori ja tema pere kohtu alla andmist, samuti diplomaatiliste suhete kehtestamist Iraani ja nende katkestamist Iisraeliga. Seega, üht-teist on isegi Egiptuses revolutsiooni tulemusena muutunud.

Liibüas on NATO-lased õhurünnakute algusest peale püüdnud vältida oma jala Aafrika pinnale panemist. Vähemalt sõnades, sest kui Venemaa välisminister Lavrov nõudis oma ajakirjanike tingimusteta vabastamist ja apelleeris “nende riikide poole, mille eriüksused on kuuldavasti Liibüas”, sai imeline vabastamine teoks. Uhkem on see, et Tripolisse ja Banghazi sõitis Aafrika Liidu vahendusdelegatsioon: Lõuna-Aafrika, Kongo ja Mauritaania president.

Säärast seisu pole veel olnud, et NATO sõdib, aga Aafrika Liit kallutab neid sõda lõpetama ja relvarahu sõlmima. Nagu karta võis, saatsid nii NATO kui Liibüa mässulised mustad mehed pikalt, aga oodakem, mis järgneb.

Esmaspäevaõhtuse teate kohaselt jõudis vähemalt üks konfliktidest lõpule, kuna Prantsuse eriüksus vahistas Elevandiluuranniku võimust mitte loobunud presidendi Laurent Gbagbo ja andis ta üle muu maailma poolt presidendiks tunnistatud Alassala Ouattara võitlejate kätte.

Kentsakas protseduur, mis meenutab Kongo esimese valitsusjuhi Patrice Lumumba andmist vastaste kätte 1961. aastal. Pealegi esindab Gbagbo riigi kristlikku lõunaserva ja Ouattara põhjaalade moslemeid. Lahendus tuli nii, et USA president Obama teatas 26. märtsil, et Gbagbo peab lahkuma (8. detsembril kutsus Obama meest kuuletuma rahvusvahelise kogukonna otsusele), seejärel ilmusid kohale Prantsuse eriüksuslased ja kuigi Gbagbo kaitses end punkris üle nädala, tegid jõud ja ülekaal oma töö. Tegelikult kogusid mõlemad mehed novembris valimistel üle 40 protsendi häältest ja riigi maharahunemist pärast neli kuud kestnud kodu- ja ususõda on ilmselt palju loota.