Tiina Parkja: Inimesed on tööpuuduse tõttu alla surutud

Tiina Parkja, Eesti ametiühingute keskliidu Pärnumaa osakonna juhataja. Foto: PP

Ülehomme, 1. mail tähistab suurem osa maailmast rahvusvahelist töötajate solidaarsuspäeva.

Eesti ametiühingute keskliidu (EAKL) Pärnumaa osakonnale on töörahva püha sel kevadel juba teine pidupäev. Esimese peo pidas osakond märtsis, kui tähistas kümnendat tegutsemisaastat Pärnus.

Viimased viis aastat osakonna juhatajana ametis olnud Tiina Parkja sõnade järgi on kohalik ametiühingu liikmeskond vähehaaval vähenenud. Ent need, kes jäänud või juurde tulnud, lõikavad liikmeks olemisest kindlasti kasu.

Kas sovetlik pelgus ametiühingute ees ei taha kuidagi kaduda?

On visa kaduma, eriti pelgab ametiühinguid vanem põlvkond. Ametiühingu koordinaatoreid pilatakse kui kommuniste.

Teadlikumad on inimesed, kes on välismaal tööl olnud. Nemad küsivad küll Eestisse naastes, miks meie ametiühingud nõrgad on ja miks keegi töötajaid ei kaitse.

Kui palju Pärnumaal ametiühingu liikmeid on?

Pärnumaal on liikmeid nagu muudes Eesti maakondadeski mõne tuhande ringis. Kui viie aasta eest EAKLi Pärnumaa osakonda tulin, oli maakonnas ligi 4000 liiget. Nüüdseks on see arv kahanenud ja eelkõige ettevõtete sulgemise tõttu.

Eestis kuulub 7,6 protsenti töötajatest ametiühingusse. Numbrites on see 30 600 liiget.

Ametiühingud on seotud eelkõige suurte ettevõtetega ja kui need kaovad, kahaneb liikmeskond. Näiteks kui Kreenholm läks kinni, vähenes paarisaja võrra. Kui Kiviõli keemiatööstus koondab, jääme taas saja liikme võrra väiksemaks.

Mullu tähistas EAKL Pärnus töörahva püha. Kas 1. mai järel teadvustasid kohalikud enam, et ametiühingud on olemas ja neisse kuulumisest võiks abi olla?

Oli palju positiivset tagasisidet ja küllap nii mõnigi sai teada, et me siin olemas oleme.

Keskliidus on elukutsete kaupa 19 organisatsiooni. Kõik nad loomulikult Pärnus ei tegutse. Meil pole siin ju kaevureid ega lendureid, aga 11 kutseliitu on esindatud.

Pärnumaal on enim ametiühingu liikmeid tervishoiuasutustes, sest meditsiinitöötajad on hästi organiseerunud. Tugev on transpordi ametiühing, kellel on siin oma kabinet ja mida veab Pärnu piirkonna koordinaator Anu Juurmann.

Eesti Postis tegutseb sidetöötajate ametiühing. Terve Scanfili vabrik tuli hiljuti ametiühingusse. Riigitöötajate ametiühingusse kuulub Pärnumaalt kohtu, pensioniameti ja kindlustuste töötajaid. Siin on ka kaubandustöötajatest ametiühingu liikmeid.

Samal ajal on näiteks Eesti teenindus- ja kaubandustöötajate ametiühingul (ETKA) Soomes sõprus- ja sõsarühing teenindusalade liit (PAM), kuhu kuulub rohkem eestlasi kui meie oma ETKAsse. Kui keegi läheb välisriiki, eriti Skandinaaviasse tööle, on loomulik, et astutakse ametiühingusse.

Mis muredega inimesed ametiühingu poole pöörduvad?

Pahatihti jõuavad töötajad oma murega ametiühingusse alles siis, kui probleem(id) tööandjaga on töövaidluskomisjoni jõudnud või tööandja töösuhte juba lõpetanud. Inimeste teadlikkust oma õigustest tuleb tõsta, sest suuremat osa tööandja ja -võtja vahelistest konfliktidest saaks ennetada.

Loomulikult on inimesed tööpuuduse tõttu alla surutud. Ei teata oma õigusi ega osata enda eest seista. Sellised tööandjad, kes üldse oma töötajatega ei arvesta, kaovad varem või hiljem.

Olen kuulnud kurioosseid lugusid, kus inimesed nõustuvad kõigega, peaasi, et tööle saaks. Kui tööandja näeb, et inimesed on kõigega nõus, miks ta peaks siis omalt poolt pingutama?

Mul on väga kahju, et Eestis pole ehitajatel oma kutseliitu, neile oleks seda väga vaja.

Eestis on tugevamatel ametiühingutel eri fondid. Näiteks töötusfond, kust liige töö kaotuse korral väikest abi saab. On ametiliite, kes esimesed kolm haiguspäeva kinni maksavad. Arenguruumi on aga palju, sest fondide tugevus sõltub otseselt liikmete arvust.

Ametiühingusse kuulumine on osa kodanikuliikumisest ja töövõtja saab sellest ainult kasu.