Võigas arveteklaarimine: alaealine jõhkard sõitis ohvri peast mopeediga üle

Sellest taluõuel seisnud mopeedist sai peksu käigus ühele noormehele vahend, millega haiglased kavatsused ellu viia. Foto: Kohtutoimik

Mullu 5. juuni pärastlõunal ilmus Maie* ukse taha kaks meest, naise poeg verise ja oimetuna nende vahel rippumas. Poeg Joonas ei näinud enam välja nagu tema ise: kõneles vaid segaselt, nägu paistetusest moondunud, pea ja juuksed verised ning kogu tema keha ja nägu marraskil. Noormees ei mäletanud tol momendil enam isegi, mis õudused eelnenud ööl tema suhtes toime pandi.

Joonas viidi haiglasse, kus tal tuvastati eluohtlik koljusisene verejooks. Ta vajus koomasse. Ärgates pidi ta uuesti kõndima õppima. Arstide sõnutsi pääses ta vaevu eluga. Kui noormees jaanipäeva eel raviasutusest välja tuli, näis emale, et poeg ei saa enam kunagi selliseks tagasi nagu enne: Joonas pidi sõnu kaua meenutama ja kogu tema vasak külg oli halvatud. Ajaga hakkas tervis küll veidi taastuma, kuid igaks juhuks ei tohi kannatanut enam järelevalveta jätta ja rohtu võtab ta elu lõpuni.

Sel 2016. aasta 4. juuni saatuslikul hilisõhtul toimus ühes Tõstamaa talukohas juba mitmendat päeva jooming, kui veerand tundi enne südaööd sisenes hoovi sõiduauto, millest väljus viieliikmeline seltskond.

Pole päris kindel, miks kamp otsustas sel ajal sinna talukohta minna, kuid mõne tunnistaja väitel viitas nende käitumine tõigale, et peole saabuti sügelevate rusikatega.

Juhtunu võikusest annab aimu tõik, et seda kõike pealt näinud noormehel hakkas vaatepildist nõnda paha, et ta jooksis nurga taha oksendama.

Sellesse punti kuulus loo kolm peategelast: 25aastane Kristjan, 28aastane Kardo ja nüüdseks 18aastane Karl, kes toona oli vaid 16.

Karl oli kodukandis tuttav nii noorsoopolitseinikele kui alaealiste komisjonile: muret tekitavad märgid käitumises ilmutasid end juba 2015. aastal, kui ta kõigest 15aastasena helistas mitu korda numbril 112 ja teatas, et on pannud kohalikule “mendijaoskonnale” pommi. Niisuguste ähvarduste tõttu mõisteti Karl kriminaalkorras süüdi ja tol öölgi kandis ta veel tingimisi vanglakaristust.

Kristjanil oli aga selge motiiv: ülemäära detailidesse laskumata saab öelda vaid, et asjasse oli segatud tema ekstüdruksõber.

Saabunud seltskond sisenes majja kohe ja astus elutuppa, kus parasjagu põõnas selleks ajaks juba mitu päeva napsu võtnud Joonas.

Mehed tirisid unesegase Joonase diivanilt kööki, kus läks juba peagi esimeseks kähmluseks. Järgmisena tassisid nad Joonase juba õue veranda ette, kus teda jõhkralt taguma hakkasid. Käte-jalgadega tampisid ohvrit kordamööda nii Kristjan, Kardo kui Karl.

Kui ohver maha kukkus, tõsteti ta aina uuesti püsti ja jätkati löömist. Peksu käigus kukkus Joonas korra peaga vastu verandaesist kiviplaati.

Kardo kustutas peksmise vältel oma sigareti lebava Joonase palja ülakeha peal.

Seejärel märkas Karl õues seisnud erepunast mopeedi ja hüppas selle sadulasse, sõitis hoovist korraks välja ja kihutas siis tagasi. Samal ajal, kui pooloimetut Joonast püsti hoiti, sõitis Karl ohvrile hooga otsa nii, et mopeed lendas vastu seina. Karl istus uuesti kaherattalise sadulasse ning tegi nii teist ja kolmandatki korda.

Kui kannatanu seepeale lõpuks poolsurnuna maha kukkus, sõitis Karl mopeediga ohvri peast üle.

Juhtunu võikusest annab aimu tõik, kuidas seda kõike pealt näinud noormehel hakkas vaatepildist nõnda paha, et ta jooksis nurga taha oksendama. “Ma pole midagi sellist kunagi näinud,” tõdes ta kohtus tunnistusi andes.

Tunnistaja rääkis sedagi, et kuigi talukohas viibis veel paar inimest, ei julgenud keegi juhtunu ajal ega järel politseid kutsuda, sest peksjad ähvardasid neid pidevalt ja jälgisid, et keegi telefoni ei haaraks. “Löön teid ka kasti vä?” kostsid üle õue hirmutused, kui mõnd jälgijat silmati.

Kui Joonas oli vaeseomaks tambitud ja mopeediga peaaegu surnuks sõidetud, lamas ta liikumatuna hoovis ning tema juurest kostis vaid hääl, mis meenutab heal juhul norskamist.

Peksjad tirisid kannatanu tuppa. Seal viskas Karl Joonasele külma vett näkku, tahtes oimetut kannatanut üles äratada. Koos üritasid peksjad verise ohvri märja lapiga puhtaks pesta, tõstsid ta seejärel voodisse, tõmbasid teki peale ja lahkusid talust.

Enne äraminekut haaras Karl veel noa ja ähvardas sellega tema jõhkrusi pealt näinud kohalviibijaid, et keegi toimunust ei iitsataks. Hirmunud tunnistajad võtsid teda esialgu kuulda.

Järgmisel päeval said juhtunust teada Joonase tuttavad, kes talle Tõstamaale järgi sõitsid ja toimetasid oimetu ohvri tema ema juurde, kellega koos poeg haiglasse toimetati. Joonas peksti läbi küll südaöö paiku, kuid abi sai ta alles järgmisel pärastlõunal.

Kolm peksjat vahistati mõni nädal pärast juhtunut ja nad astusid kohtu ette 2017. aasta algul. Pärnu maakohus mõistis kogu seltskonna süüdi raskete kehavigastuse tekitamises, kui sellega on põhjustatud eluoht.

Karli, Kristjani ja Kardo advokaat kaebasid otsuse ringkonnakohtusse. Teise astme kohus kärpis Karli algset karistust aasta võrra, sest nende väitel oli esialgne vangistusmäär alaealisele liiga karm.

Advokaadid üritasid veel riigikohtusse pöörduda, kuid kaebust ei võetud seal enam menetlusse.

Kohtuotsus jõustus alles novembris: Kristjan peab minema vangi neljaks ja pooleks aastaks, Kardo neljaks ning Karl viieks aastaks ja neljaks kuuks. Veel mõistis kohus süüdlastelt kannatanu kasuks välja 4300 eurot.

Karl väitis kohtu ees, et sõitis ohvrile otsa, kuna “ei saanud mopeedi pidama”.

“Esimene kord ei saanud pidama, aga teine ja kolmas kord?” küsis seepeale kohtunik Indrek Nummert.

“Siis oli tahtlik võib-olla,” vastas süüdistatav.

“Kas te vaatasite ta nägu, kui temast üle sõitsite?” küsis Nummert järgmisena.

“Jah,” kostis noormees.

“Vaatasite ise samal ajal, kui üle sõitsite?” täpsustas kohtunik.

“Jah,” kordas Karl.

*Ohvri ja tema ema nimi on muudetud.