Kolonelleitnant Tõnis-August Avingo lapselaps Merike Siivesti andis täna Pärnu muuseumile üle oma vanaisa aumärgid, mida ligemale pool sajandit peeti kadunuks.
Galerii: pool sajandit kadunud olnud aumärgid jõudsid muuseumi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõnis-August Avingo (1936. aastani Adamson) oli sündinud 13. augustil 1887 Uue-Vändra vallas Pärnumaal talupidajate peres. 1914. aastal alanud sõda viis Avingo Gatšina lipnikekooli ja tsaariarmee ohvitserina võttis ta osa sõjategevusest Riia ja Galiitsia rindel. Hiljem tõusis ta rooduülemaks ja staabikapteni auastmesse.
Silmapaistvate saavutuste eest autasustati Avingot mitme toonase aumärgiga: Püha Anna III ja IV järgu ning Püha Stanislavi III järgu ordeniga. Eesti vabadussõjast võttis Avingo osa rooduülemana 2. jalaväepolgus ja Sakala partisanide polgus lõunarindel võideldes. Pärast vabadussõja lõppu jätkas ta rahuaegset teenistust 1921. aastani Valgas soomusautode kolonni ridades. Pärast demobiliseerimist pidas Avingo talu, mille kõrvalt jäi seotuks riigikaitsega. 1925. aastal nimetati ta Kaitseliidu Pärnumaa maleva Vändra malevkonna pealikuks ja juba sama aasta 15. märtsist alustas teenistust Kaitseliidu Pärnumaa maleva pealiku ametikohal.
Majoriks ülendati Avingo 1931. aastal, kolonelleitnandi auastmesse tõusis ta aastaks 1940 ja malevapealiku ametis õnnestus tal suhteliselt erandlikult olla esimese iseseisvusaja lõpuni.
Punavägede sissetungi järel õnnestus Avingol 1941. aasta küüditamise eest varjuda, kuid tema pere represseeriti ja saadeti Siberisse. Sellele järgnes vana rindemehe tegutsemine suvesõja ajal metsavennana Suurjõe ja Rõusa ruumis. Nõukogude julgeolek suutis ta arreteerida alles 1949. aastal. Pärast vangistusest vabanemist 1956. aastal naasis Avingo Pärnu ja asus elama majja Ringi ja Võimlemise tänava nurgal.
Oma aurahad oli Avingo aegsasti pannud kurja silma eest tallele, sest pärast vangla-aastaid olid tal need kenasti alles. Paraku nägid omaksed tema autasusid viimati 1967. aastal. Pärast kolonelleitnandi surma 1968. aastal olid märgid kadunud ja selles kahtlustati Koidula pargi koristajast meest, kes väidetavalt oli julgeoleku agent.
Arvatud on, et pargimehe ülesanne oli kontrollida klikiaegse sõjapealiku meelsust ja jälgida kolonelihärrat külastavat seltskonda. Mis nende vahel täpselt toimus ja millest nad kõnelesid, ei oska muidugi praegu enam keegi öelda, aga fakt on see, et pärast Avingo surma olid vanahärra kodunt kadunud aktuaalsed aumärgid ja tänavapildist pargivahtki.
Aegamisi vajus lugu unustuse hõlma ja Avingo aurahasid peeti jäädavalt kadunuks. Seda 2016. aasta sügiseni, mil selgus, et märgid on siiski alles. Nimelt oli pargivaht toimetanud märgid 1971. aastal Avingo kaugemate sugulaste juurde ja andnud teada, et juhul, kui armsad sugulased märke enda valdusesse ei võta, viskab ta need Pärnu jõkke.
Mõistes olukorra erakordsust, võeti kollektsioon vastu ja kõik järgnevad aastad peideti ja varjati neid hoolikalt mitmel moel ja mitmes kohas. Nüüdseks on kolonelleitnant Avingo aurahad antud Kaitseliidu Pärnumaa maleva hoolde ja täna jõudsid need Pärnu muuseumi püsiekspositsiooni.