Pere sai kodu kõrvale rajatud laskepaigast teada siis, kui kuulid juba lendasid

Laskepaik asub lähimast kodust vaid umbes 500 meetri kaugusel. Foto: ERR/«Pealtnägija»

• Pere üllatus, kui nende majast poole kilomeetri kaugusele rajati laskepaik.
• Naabrid hirmul: kuulid vihisevad maja suunas.
• Laskepaiga rajaja: lähimat elamut kaitseb vall.
• Selgub, et laskepaik ja -tiir on seaduste silmis erinevad asjad.

Tänane «Pealtnägija» rääkis, kuidas pärnumaalased Raul ja Helgi Linde said oma kodu lähedale rajatud laskepaigast teada alles siis, kui kuulid juba lendasid.

63aastane Helgi ja 62aastane Raul Linde elavad Lääneranna vallas Peantse külas. Mitukümmend aastat oli paar elanud rahus ja vaikuses, kuid mullu detsembri viimasel päeval hakkasid üle küla vahetpidamata kostma kohutavad kärgatused.

“Siis, kui hakkas valgeks minema, hakkasid paugud käima. Nii pimeda tulekuni välja,” rääkis Raul. “See oli sõda,” lisas Helgi. Kaks kilomeetrit eemal­ elav Jüri Leinpuu arvas üldse, et naabrid on hulluks ja ilutulestikuga liiale läinud.

Alles kuu hiljem jõudsid Lindede ukse taha mehed, kes teavitasid naabreid, et nende kodunt pool kilomeetrit eemal rajatakse laskepaika. Uudis tuli külaelanikele kui välk selgest taevast.

Meie majani on 500 meetrit või pole sedagi. Raul Linde

Mis veel hullem: kui Raul, kes ise on kaitseliitlane, laskepaika uurima asus, taipas ta, et laskmiskohtadest ühes tulistatakse nende maja suunas. “Meie majani on 500 meetrit või pole sedagi,” tõdes ta.

Kuna kohalikud kuulsid laske­paigast alles siis, kui tulistamine juba pihta hakkas, arvasid nad selle olevat isetegevuse.

Lääneranna vallavanem Mikk Pikkmets kinnitas siiski, et omaalgatusega siinkohal tegemist pole. “See on olnud uue valla tegemata töö, et ei ole käidud personaalselt rääkimas,” nentis ta.

Ligemale kolmehektarise maatüki andis koolitusettevõttele S-Arms rendile riigimetsa majandamise keskus (RMK). Omavalitsus on omakorda andnud loa rajada kunagisse karjääri laskepaik.

S-Arms asus laskepaika rajama seejärel, kui Pärnumaal Potsepal samalaadne paik suleti. Ettevõtte tegevjuht Priit Paulus selgitas, et pererahva hirm on asjatu: karjääri eraldab kodudest juba kaevandamise ajast pärit vall.

Naabrite sõnutsi rajas ettevõte selle aga alles kolm kuud pärast esimesi tulistamisi. Paulus eeldas, et kohalikud peavad silmas olemasoleva valli ühtlustamist. Lindede arvates puudus aga enne “ühtlustamist” igasugune kaitse lendavate kuulide eest.

Kuulirahest langenud puud laskepaiga lähistel. Foto: ERR/«Pealtnägija»

Kohalike väitel hakkas omavalitsus S-Armsilt nõudma laskegraafikut alles siis, kui elanikud kära tõstsid. Vallavanem selgitas, et kahjuks laekus esimene graafik tõepoolest ettenähtust hiljem. Samal ajal tõdes ta, et sellest nädalast on vallal olemas poolaasta ajatabel.

Tabeli uurimisel selgub, et laskeklubi ja näiteks kaitseväe laskmisajad ei klapi päevadega, mil pererahvas on pauke kuulnud.

Siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna nõunik Sven Põierpaas märkis, et kui keegi laske­paika omavoliliselt kasutab, tuleks sellest politseile teada anda. Paulus vastas­ samuti, et äkki on tegu juhuslike kasutajatega, ja ettevõte plaanib seetõttu panna laskepaika kaamerad.

Naabrite tehtud fotod viitavad korralagedusele: piltidelt nähtub, kuidas laskepaiga ümbruses on automaat­tulega puid “niidetud”. Kohalike väitel leiab samas lähistel pidevalt padrunihülsse.

“Pealtnägija” saate toimetus leidis kohapeal maas vedelemas ohtlikku kasutamata laskemoonagi.

Foto: ERR/«Pealtnägija»

Vallavanemgi möönis, et sellise kraami sattumine valedesse kätesse võib kurvalt lõppeda.

S-Armsi esindaja usub, et ümbruskonna puud on pihta saanud kogemata, ja palus vabandust: hülsid võisid kukkuda laskmisel lumme ja tulla välja sulaga. “Laskemoona mahajätmine on lubamatu,” tunnistas temagi.

Kui asuda uurima seadusandlust, selgub põnev juriidiline iseärasus: laske­paigal ja -tiirul on vahe. Kui tiirul on seadustes reeglid pedantselt paigas, siis laskepaiga kohta kehtib kaks üldsõnalist ohutuspunkti.

Põierpaas selgitas, et laskepaigas peab ohutusnõuded tagama vall ja ala olgu märgistatud. Näiteks pole selge, kui kõrge peaks kaitsevall olema.

Üha rohkem on Eestis hakanud tekkima tiirude asemel just laskepaiku, sest nende puhul kehtivad leebemad nõuded. “Raske on vastupidist väita, loomulikult inimesed teevad asju, mis on lihtsamad,” tõdes ministeeriumi nõunik.

Laskepaikade senisest karmim kontroll on arutusel valitsuseski.

Vallavalitsus aga proovib saada pere­rahva ja ettevõtte esindajad sama laua taha, leidmaks probleemile lahendus.

“Mina tahaks, et see asi lõpeks ära, aga ma ei usu, et nii läheb,” lausus Helgi­.

Kommentaar

Priit Paulus, S-Armsi juhataja

Priit Paulus Foto: PP

Maja suunas ei ole lastud: laske­paigas toimuv ei ole kujutanud ohtu­ väljaspool laskepaiga ala ja me ei ole eksinud seaduses sätestatu vastu.

Karjääri vall oli kunagisest kaevandamisest kohati küllalt kõrge, et tagada kuulide vastuvõtmine. Tagamaks laskepaiga nõuetele vastavus tulevikus kehtima hakkavatele normidele, on vall ühtlasele kõrgusele tõstetud kohtades, kus see oli edaspidi nõutavast madalam.

Praegu on pooleli ala korrastamine ja sealt pole jõutud kõiki puid ega võsa eemaldada.

Korrastustööde tegemise ajaks on osa hoiatussilte ühelt poolt ­eemaldatud, kuna need kippusid ette jääma ja purunema. Töö ajal aga laskmist ei toimu. Pärast töö lõpetamist­ asetatakse sildid tagasi ja laskepaik on ümbritsetud hoiatussiltidega 360 kraadi.

Laskmisaegadest on majaelanikke teavitatud ilma, et laskepaiga pidajal oleks selline kohustus.

Oleme teadlikud laskepaiga omavolilisest kasutamisest ja võtame selle takistamiseks meetmed kasutusele.