Pärnu kaalub Euroopa kultuuripealinnaks kandideerimist

Arutelu Endla teatri sammassaalis. Foto: Marko Šorin

Pärnu linnavalitsus arutas kultuuritegelastega, kas linnal tasub 2024. aasta Euroopa kultuuripealinnaks kandideerida, otsus langetatakse 31. augustiks.

Linnapea Romek Kosenkraniuse sõnade kohaselt oleks Pärnul sõltumata kandideerimise edukusest oluline teada, mille poolest linn eristub muudest kandidaatidest. Mis teeb Pärnu eriliseks, kuidas muudaks kultuuripealinna tiitel linna arengut?

Pärnu linnagalerii juhataja Alar Raudoja meenutas, et 2005. aastal pääses Pärnu koos Tallinna ja Tartuga kandidaatlinnadest esimese kolme sekka. Tookord valiti Tallinn, mis jättis osa lubadusi täitmata ja korraldas rea tavalisi kultuuriüritusi.

Raudoja hinnangul võib eeltöö nüüdki tühja minna, sest tõenäoliselt langetatakse poliitiline otsus Narva kasuks. “Sisu poolest poleks meil vaja pead murda, sest Pärnus on küllalt rahvusvahelisi festivale, mida finantstoega saaks suuremaks muuta. Ka kultuuriobjektide pärast ei peaks häbenema,” märkis ta.

Raudoja rõhutas, et peale sisu on ülioluline kuvand ja turunduskulud võivad minna üsna suureks. “Kui välja minna, siis kõige vingemalt, mitte poole vinnaga,” lausus ta.

Pärnu linnavalitsuse teatel sõelusid töörühmad välja, mille poolest Pärnu eristub ja mida kultuuripealinna tiitel sellele annaks. Pärnu kandis on elatud juba 11 000 aastat tagasi, siin sündis Eesti Vabariik. Pindalalt üks suuremaid Euroopa linnu suudab pakkuda looduslähedust ja loomingulist õhkkonda, kesklinnast kümnekonna kilomeetri kaugusel võib jõhvikaid korjata.

2024. aastaks on uuendatud Pärnu lennujaam, mis võimaldab Kesk- ja Lääne-Soomest, Rootsist ja mujalt pärit turistidel siia lennata. Paarisaja kilomeetri kaugusel on Riia ja Tallinna lennujaam, mis pakuvad ühendust muude sihtkohtadega.

Linnavalitsuse teatel on Pärnu konverentsiruumid aasta läbi täidetud ja Rail Baltic (mis valmib küll pärast 2024. aastat) võib linna elanike arvu märkimisväärselt kasvatada. Arutelust osavõtnud leidsid, et mida rohkem inimesi Pärnut külastab ja siinse elukeskkonna ja kultuurieluga rahule jääb, seda enam on neis huvi Pärnusse elama jääda.

Enamik kokkutulnutest leidis, et Pärnul oleksid kõik eeldused Euroopa kultuuripealinnaks saada. Iseasi, kas teha seda nüüd või kasvada rahvusvahelisemaks tiitliteta.

Arutelu Euroopa kultuuripealinnaks kandideerimise plusside ja miinuste üle jätkub.

Kui on suurepärane idee, on kõik võimalik

Elmar Trink, Koidula muusemi juht, kultuurikorraldaja

Elmar Trink. Foto: PP

Praegu me alles teeme kindlaks, millised väärtused meil on ja mis meid Euroopast eristab.

Praegu puudub meil idee või kontseptsioon, millega üldse kandideerida. Arutelul oli jutuks, et visiooni leidmiseks tuleks korraldada ideekonkurss. See on hea mõte. Ja kui on suurepärane idee, on kõik võimalik.

Ja muidugi peame arvestama, et Euroopa kultuuripealinnaks olemisega kaasnevad tohutud kulutused ja raha selleks napib. Ilmselt peame siis selleks kellelegi kosja minema. Aga Eestis ilmselt ei saa enamik linnu sellise üritusega ise hakkama.

Kuid Pärnu on Euroopa kultuuripealinnaks kindlasti igati sobiv. Meil on tohutult rahvusvahelisi festivale, mis saaks siit kindlasti tuule tiibadesse. Meil on, mida pakkuda.

Ja tasub meelde tuletada, et iga kultuuri paigutatud euro toob neli eurot tagasi.

Kandideerida võib ja peab

Viivika Orula, turismiedendaja

Viivika Orula Foto: PP

Mina arvan, et kandideerida võib ja kandideerima peab. Oluline pole lõpuks isegi mitte see, kas me tiitli saame, pigem sunnib see kandiderimisprotsess vaatama üle kultuuri praeguse olukorra Pärnus, aga olulisem veel: paneb mõtlema, kuhu me jõuda tahame järgmiste aastate jooksul.

Meil on päris hästi arenenud kultuuriürituste korraldamise infrastruktuur. Kontserdimaja, teater, kino, raamatukogu, staadion, ringrada. On palju rahvusvahelisi üritusi. Kaasa aitab meie elukeskkond roheluse, mere ja jõega. Ehk väljapoole vaadates pole meil vaja silmi maha lüüa ja kandideerimiseks on põhjust.

Meie nõrkus on suure visiooni puudumine. Kandideerimisprotsessi üks eesmärke võikski olla see välja mõelda. Me Pärnus oleme väga orienteeritud turismile (mina ju ka) ja mõnikord tundub, et kultuuriüritusi vaadatakse vaid hotellide täitumuse aspektist. Aga vaja on jõudu anda kohalikule kultuuritegijale, kogukonnale, et väikestest algatustest tuleksid uued tegijad. Praegustest garaažibändi tegijatest kasvavad ehk tulevased suurfestivalide korraldajad, aga neile on vaja teadmist, et neid nii aktsepteeritakse kui ka toetatakse vajaduse korral. Kõikide nende gruppide, kihtide, minikogukondade juurde tuleb minna, mitte oodata, et nad tuleksid ja annaksid oma ideed ja mõtted kasutusse.

Kui kogukond tunneb rõõmu kultuurist ja sellest, mis siin linnas toimub, kandub see esindusürituste silmapaistvusele ja linna külaline adub erilist atmosfääri. Kui me suudame ettevalmistusprotsessi raames sõnastada eesmärgi, kuidas kultuuri kaudu anda jõudu kohalikule elanikule, pole edaspidi vaja muretseda järelkasvu ega sellepärast, et noored ei leia väljundit ja lahkuvad. Samuti vajavad jõudu aastakümneid rabanud tegijad. Et nad ei väsiks. See kogukonna kultuuritunde suurendamine, et jaksaks Euroopat vastu võtta ja meie kultuuri sinna saata, sobiks kokku kultuuripealinna mõttega.

Kas meil on šanssi? Kui otsust pole juba enne kusagil vaikimisi vastu võetud ja kui me suudame suurelt mõelda, kui osalejaskond on laiapõhjaline, kui staažikad tegijad tunnevad vajadust, on alati šanssi.

Proovima ju peab

Andres Tölp, kultuuriklubi Tempel juht

Andres Tölp. Foto: PP

Muidugi. Proovima peab ju. Kuigi eelarve on suur, peame kandideerima ikkagi. Kui me vähemalt selle ära teeme, siis on meil olemas dokument, mida võib pidada hilisemaks kultuuri arengukavaks. Plaanitava visoonikonkurss loodav kava peab läbima auditi, mille eesmärk on üldse teha selgeks, kas Pärnu vastab kultuuripealinna standarditele. Kui läheb läbi, siis läheb. Kui mitte, siis on vähemalt mingi mõte olemas, mida kultuurivaldkonnas edasi teha.

 

Pärnu linna sõltuvus päikesest pikemas plaanis ei tööta

Mark Soosaar, Uue Kunsti Muuseumi juht

Mark Soosaar. Foto: PP

Kui Tallinn võtab sel aastal vastu kaheksa miljonit turisti ja Riia rohkem, siis meie asume õnnelikult Tallinna–Riia teljel. Aga meil peab siin olema midagi, mida ei ole kummaski pealinnas.

Tallinnas ja Riias ei ole sellist Läänemere Veneetsiat ehk Läänemere kunstisadamat, mida me tahame siia ehitada ja kus on kõikide Läänemere-äärsete riikide kultuur koos. See muuseum tooks aasta läbi siia Läänemere ümbert kunsti- ja teaduserahva.

Samuti puuduvad Tallinnas ja Riias muuseumid, mis on maailma kunsti kogunud. Sealsed on seotud kohaliku maa ja rahva kunstiga. Aga meie oleme maailma kunsti korjanud. See on lisapõhjus, miks turist peaks teel Tallinnast Riiga Pärnusse sõitma ja siin peatuma. ​ Ürituste arvust küll ei piisa, sest Pärnu kultuurielu on hooajaline. Aga kui me suudame selle taseme saavutada, mis on kultuuripealinnaks saamisel vajalik, tõstab see meie külastatavust kaks korda. Ja selles valguses on meil võimalik tõsta turistide arvu aastal 2024 kahe miljonini aastas, mida tuleb pärast seda hakata hoidma. 20 miljonit eurot, mida on vaja kulutada, et saada kultuuripealinnaks, tasub igal juhul ära lisanduva miljoni turisti pärast.

See, et meie linna ärimudel sõltub päikesest, ei tööta pikemas plaanis. Uut uue kunsti muuseumi aga ei ole nii või teisiti võimalik ehitada alla viie aastaga. Linnavalitsuse arvamus ehitada muuseum valmis poolteise aastaga ei tööta, sest sellist kunstimuuseumi ei tule keegi vaatama. Neid asju tehakse rahulikult ja jõutaksegi avada näiteks aastaks 2023.