Juhtimisõigus jääb talle alles, sest seadus ei võimalda liikumispuudega inimeselt karistusena juhiluba ära võtta.
Politseiametnik küsis Kristilt, kas talle pole tõesti juba teada antud: Lauri lebas selleks ajaks Pärnu haigla viiendal korrusel operatsioonilaual. Laps oli väga raskes seisus.
“Kangestusin täielikult. Peast käis läbi, et mis, kus ... See ei saa olla tõsi!”
Mõistagi hakkasid haiglasse sõites ema pisarad katkematult voolama. Küsimusi oli rohkem kui vastuseid. Kui naine kohale jõudis, anti talle rahustit, mis hädasti ära kulus.
Järgnevat vaatepilti ei sooviks näha ükski ema. “Ta ärkas narkoosist vaikselt, värises, pea seotud, kanüülid käelaba peal ja teisel käel küünarnuki siseküljel, pool nägu marraskil, verine, teki sisse mähitud,” kõneles ta.
Poiss avas vaevaliselt verise silma, üritas midagi öelda, tema hambadki olid verega koos. “Peatasin teda, pärast on aega rääkida ...”
Selleks ajaks ei teadnud ema veel ikka, mis tema pojaga oli juhtunud.
Lauri haaras tol augusti hommikupoolikul tõukeratta, poodi jõudmiseks pidi ta ületama lähedalasuva Mai kooli esist ülekäigurada kaks korda.
Poiss tuli parasjagu kauplusest tagasi, kui Laine tänava poolt lähenes sõiduauto Nissan, pööras paremale Mai tänava vöötrajale ja sõitis seda ületanud Laurile otsa nii suure hooga, et laps lendas mitu meetrit eemale ja maandus näoga vastu asfalti.
Autoroolis istunud 82aastane Uno oli pärast juhtunut šokis. “Mul on südamest kahju,” lausus ta kohale saabunud Pärnu Postimehe reporterile. Käsi südamel, lausus ta, et pole varem liiklusõnnetusse sattunud. “Ma loodan väga, et laps saab terveks.”