Tavaliselt pakuvad suvistel Pärnu tänavatel jalgratastelt jäätist kohalikud varateismelised jõnglased. Steve Percy ei ole tavaline jäätisemüüja. Ta on pigem varases kesk- kui teismeeas ning pärit Põhja-Inglismaalt Newcastle’ist.
Inglasest jäätisemüüja purustab stereotüüpe
4. juuni 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Vahel kohe peab reegleid muutma,” ütleb Percy muheldes. Ent miks just jäätis ja Pärnu? “No see on hea moodus teenida veidike raha ja siin elamise eest maksta,” selgitab kolm nädalat tagasi Inglismaalt soetatud jäätisejalgrattaga kodulinnast linnulennult 1500 kilomeetri kaugusele jäävasse Pärnusse sõitnud Percy.
Siia on elumere lained kruiisilaevade kasiinodes töötanud meest varemgi kandnud. Paar aastat tagasi peatus ta mõnda aega oma Pärnus elavate kaasmaalastest sõprade juures. “Tundus olevat üsna hea idee tulla siia suveks tagasi – jäätist müüma,” lähtub Percy, kel seni puudunud igasugused kokkupuuted jäätisemüügiga, põhimõttest “mõeldud, tehtud”. Või siis “tehtud, mõeldud”.
Möödunud nädalate jooksul sõlmis Percy ärisidemed jäätisetootja AS Balbiinoga ja soetas Pärnu linnavalitsusest kauplemisloa. “Siin on väga sõbralikud ja abivalmis ametnikud,” polnud võõral maal äri alustamine tema hinnangul just üle mõistuse keeruline ettevõtmine.
Neljapäeva hommikul kell kümme istuski Percy rattasadulasse, et alustada oma uut, jäätisemüüja elu. “Täitsa OK, on küll veidike vaikne, aga tead, ma usun, et küllap läheb töisemaks,” vaatab ta esimese tööpäeva pärastlõunal optimistlikult naeratades tulevikku. Ja tõepoolest, õhtul kella viieks oli ta juba 40 vahvlituutu otsa torgatud jäätisepalli rahaks teinud.
“Mõistagi pöörduvad inimesed minu poole alguses eesti keeles ja kui ma siis ütlen, et vabandust, semud, aga ma räägin ainult inglise keelt, on nii mõnigi üllatunud,” muigab Percy, kelle võõrkeelsete kirjadega käru peale on kleebitud ka kohalikus keeles silt jäätise sortimendi ja hindadega. Nii et keelebarjäär ei ole jäätise ostmisel takistuseks saanud. “Kõik on väga sõbralikud, sellepärast mulle Eesti ja eestlased meeldivadki,” ei tegevat magusasõbrad numbrit sellest, et 38aastane mehemürakas ei vasta just jäätisemüüja prototüübile.
Kui ilma peab ja kundesid jagub, kavatseb Percy oma jäätisekäruga Rüütli tänava ja Vallikääru ümbruses sõtkuda septembri lõpuni. Ja mitte ainult. “Me sõbraga mõtlesime, et kui kõik sujub, hakkame siin järgmisel aastal ise jäätist tootma ja müüma,” ei pruugi see esmapilgul parasjagu pöörasena tunduv avantüür jääda Percyle ühe suve ettevõtmiseks.