Piibribande peremehetseb Pärnu jões ja jõe kaldal

Ujus koos kobrastega. Aga enam mitte. Foto: Ants Liigus

Pärnu jõe kaldal Viisnurga plaadivabriku taga end sisse seadnud koprapere võitleb ülemvõimu pärast jõel. Kartmatult saboteerivad nad kalamehi ja ründavad nende territooriumil suplevaid koeri, nii et laaste lendab.

See oli pühapäev, kui jõe lähedal Rääma tänaval elav Natalia pere oma lemmiku, hiljaaegu kutsikapõlvest välja jõudnud labradori Basi jõkke ujuma viis. Nagu ikka palavate ilmadega. Ja nagu tavaliselt nägi Natalia vees oma toimetusi tegevaid kopraidki. Ettevõtlikud veeloomad olid eelmisel päeval Basiga mänginud.

Vähemalt pidas Natalia mänguks seda, kui koprad läbi tumeda, kergelt lainetava jõevee koera poole ujuma hakkasid. Üks ühelt, teine teiselt poolt. Usaldava loomuga Basi pidas seda ilmselt vahvaks mänguks. Rõõmsalt klähvides kahlas ta kord ühe, siis teise ootamatult välja ilmunud veidra tegelase poole. Kuni asjaosalised sellest jandist väsisid ja oma teed ujusid.

Ohtlikud mängud

Seekord juhtus aga midagi sellist, mida Natalia karta ei osanud. Korralikust suplusest lugu pidav Basi oli tubli ujujana jõudnud kaldast juba oma paarikümne meetri kaugusele, kui vesi tema ümber ühtäkki vahutama lõi.

Korraks läigatas veepinnal kopra massiivne selg, laksatas mõlakujuline saba ja seejärel kaikus abitult rabeleva koera kaeblik kiunatus. Hirmsaks viivuks tiriti Basi vee alla. “Kartsime, et ta ei tulegi enam tagasi,” meenutas Natalia hetke, mil ta süda rinnus hirmust kokku tõmbus.

Suur loom suutis end siiski kopra peitlina teravate kihvade vahelt lahti rapsida ja eemalduda. Sinnapoole, kus päästev kallas. Samal ajal kui koer elu eest võideldes kalda suunas rühkis, tegi Natalia talle kõva kisaga ja kopra suunas kaikaid-kive loopides katet.

Kui õnnetu ja surmani ehmunud Basi viimaks kuivale maale jõudis, varjutas Natalia rõõmu ehmatav vaatepilt. Koera jalast, millest kobras kinni sai, olla ikka päris korralikult verd lahmanud. Õnneks ei olnud vigastused sedavõrd tõsised, et loomaarst neid kinni poleks saanud lappida.

Uudishimulikud loomad

End jõekaldal mõnusalt istuma seadnud ussiujutajad Jants ja Ainar ei tahtnud esiti uskuda, et kobras koera murdma läks. Küll võisid nad kinnitada, et söakad veeloomad annavad end näole pea iga kord õnge vette heites.

“Kevadel näitasid ennast päris tihti, nii et segas lausa püüdmist,” seletas Ainar. “Ujub vastu tamiili ja veab õnged kokku ja …” Mehe hinnangul on koprad parajad pujäänid. Ja uudishimulikud ka. Teinekord pistvat nad pea veest välja mõne meetri kaugusel kalameestest, jäädes inimest oma teraste silmadega takseerima. “Ei nemad ei karda kedagi,” rehmas Ainar käega.

Aastat neli tagasi jõest mõne meetri kaugusele kaldale puunottidest, okstest ja kõrkjatest kuhjatud koprahäärberis elab meeste teada neli kobrast. “Vahva on vaadata, kuidas nad sinna oksi veavad, suured kaikad taga, jeli-jeli liiguvad läbi taimede, aga ära veavad,” rääkis Jants, kelle sõnutsi pakuvad koprad õngekorgile vahelduseks põnevat vaatepilti.

Aastakümneid kopraid uurinud Nikolai Laanetu selgitusel on järgmine põlvkond kopraid praeguseks nii suureks sirgunud, et käivad urust väljas. Nende kaitsmiseks on kopraemad valmis ükskõik kellele vastu astuma. Ka maa peal, iseäranis siis, kui potentsiaalne hädaoht vees ujub.

Kaitseb järglasi

“Kobras ei karda ujuvat inimest ega isegi põtra, kellest ta näeb ainult peanuppu,” selgitas Laanetu. “Ja kobras on vee all väga osav ja julge ründama, sest vee alt on kõik teised loomad, olgu ta siis koer, karu või hunt, kaitsetud ja kobras võib näksida sealt varbaid ja kõhualuseid niipalju, kui tahab.” Nii ei saa Laanetu sõnutsi välistada, et sama isend või tema kaaslased teinegi kord jões ujuva koera peal hambaid pruugivad.

Basile meenutab kohtumist kopraga käpa alaosas nelja sentimeetri pikkune ja paari laiune roosatav haavand, millest rõõmsameelne kutsu end küll segada ei lase.

Ent suplemas käib õppetunni saanud Basi nüüd jupp maad ülesvoolu, eemal kobraste poolt omaks kuulutatud territooriumist. Natalia andmeil on teisedki koerad ja koeraomanikud ajapikku õppust võtnud. Üldjuhul pärast rünnaku ohvriks langemist. Näiteks ühel penil oli kopraonu koonu lõhki rebinud.

“Siin on ohtlik, enam ei käi siin keegi ujumas, isegi lapsed mitte,” lausus Natalia, kelle veendumust mööda on targem koprad rahule jätta.