:format(webp)/nginx/o/2017/11/13/7308253t1hcaea.jpg)
/nginx/o/2011/06/17/633228t1h3849.jpg)
72 aastat turvast briketiks pressinud Tootsi briketivabrik seisati kolme nädala eest, ent see ei tähenda Lavassaares ja Tootsi ümbruse rabades sadakond aastat väldanud tööstusliku turbatoomise kurbmängu.
Üks suletud briketivabrik ei peata veel turbatootmist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Leo Raud, kes Tootsi Turbas kaks aastakümmet meistrina tegev olnud, möönis mõningase mõtlemise järel, et briketivabriku sulgemine siiski mõjutab natuke kohalikku turbatootmist, sest turba ammutamise lähim vaenlane polevat isegi üleilmne majanduskriis, vaid ilm ise: vihmad, tormituuled ja lõõskav päikesepaiste.
Turbatootmiseks õigupoolest polevatki ideaalset ilma, sest kui sajab, ei saa turvast ammutada; kui üle turbaväljade lõõskab tuul, häirib see turbatootmist samuti; kui saabub täielik leitsak ja päike põletab 30 soojakraadiga, muutub tootmine ülimalt tuleohtlikuks.
Turbaväljade segavaim ilmastikunähtus on siiski vihm ja siin oli briketivabrik turbatootjaile abiks olnud. “Vabrikusse sai märjemat turvast viia, nüüd oleme turba kuivusest rohkem sõltuvad,” selgitas Raud, aga lisas kohe, et suurt muutust vabriku seiskamisest väljadel töötavale turbarahvale ei tulnud. Suurim takistaja on ikka vihm.
Ja kahjutuli, kui see peaks mõnel turbaväljal valla pääsema.
Võõras, peatu!
Kahjutule puhkemise vastu tehakse nii mõndagi. Näiteks ei lubata rabade ega turbaväljade vahele tiirutama ühtki võõrast autot, ilma et turbatootjad selleks luba pole andnud. Mõistagi, rabas ei suitsetata.
“Bensiiniautosid ei taha me siia üldse eriti lasta,” sõnas Raud, öeldes, et need on naftaga töötavatest tuleohtlikumad. “Samuti oleme oma masinatest summuteid katvad võrestikud ära korjanud, sest nende vahele kogunenud turbatolm on nagu püssirohi: piisab sädemest ja tuli ongi lahti.”
Ometi tekib põlenguid rabas pea igal suvel, kuid enamasti suudetakse need kiiresti lokaliseerida ja kustutada. Turbapõlengud on ainsad korrad, kui turbatootjad taevast vihma ootavad ja palvetavad, et tuul vaibuks või – veel parem – ei puhkekski, sest tuuleiilid on hõõguvale turbaväljale või -aunale nagu süütevedelik grillsöele.
Turbaväljale on püstitatud kõrge vaatetorn, kus keegi vardjana kogu aeg mitmesajahektarisel pruunil uudismaana lagedal alal pilku peal hoiab ja kerkivast suitsuvinest kohe teada annab.
See on üks omapärane amet – istuda tornis ja lugemisekski mahti võtmata ringi vaadata. Ent tule lahti pääsedes tõuseb sellest näiliselt eimidagi tegevast valvurist kasu tuhandete eurode eest, kui ta kurjakuulutavast tulepesast varakult teada annab.
Kahjutule korral katkeb töö hoobilt kõigil turbaväljadel ja töölised kogunevad tulekollet lämmatama.
Isegi parasjagu vahetusest vabad töötajad, kui nad läheduses elavad, ja kontoritöölised ja turbatööstuse pensionäridest veteranidki. Tuletõrjujad, mõistagi, nagunii.
1600 hektarit turbavälju
Praegu toodetakse turvast või valmistatakse ette tootmisalasid Lavassaares ja Tootsi ümbruses ligikaudu 1600 hektaril, kusjuures 900 hektarit tulevast tootmismaad on riik seal Tootsi Turbale juurde lubanud ja ettevõte esialgu reservi jätnud, mistap tööd jätkub turbatootjaile Pärnumaal veel aastakümneteks.
Raud selgitas, et aastas ammutatakse väljalt keskeltläbi 15 sentimeetri paksune kiht turvast, millest turbakihi fraktsioonist olenevalt toodetakse kütte- või kasvuturvast. Teades, et looduslik turbaraba kasvab umbes millimeetri aastas, tähendab turbavälja 15 sentimeetri võrra õhemaks võtmine raba turjalt korraga 150 aasta koorimist. Aga turbavälju ammutatakse sügavamaks meetrites!
Mida vanemate kihtideni jõutakse, seda tumedamaks turvas muutub, kuni jõutakse päris põhjani, kus turvas on must ja huumuserikas ega kõlba muuks kui mulla rammustamiseks.
Lavassaare väljadel toodetakse praegu freesturvast, mida muu hulgas põletatakse Pärnu soojuse ja elektri koostootmisjaama ahjudes, plokkturvast ja isegi küttebriketti, vaatamata vabriku sulgemisele.
Kütteturbabrikett, mis väljadel valmib, ei meenuta enam klotse, vaid on pigem turbavorst, mille masin sealsamas koorides kokku pressib ja mida päike siis kuivatab, kuni veesisaldus langeb algselt 60 protsendilt umbkaudu 33 protsendini.
Seda turvast tarvitavad kütteks eelkõige väikekatlamajad ja kodud, kus veel pliit alles, aga seda võib katsetada ka kütteseguna näiteks majade keskkütteahjudes.
“Igatahes tänavune pikk ja kurnav talv tuletas inimestele jälle turba meelde,” märkis Raud.
Raud meenutades, et kui kuivad puud hakkasid läinud talvel inimestel kodudes otsa lõppema, algas vilgas sagimine Lavassaares, kus pakuti müügiks neidsamu, otse väljadel toodetud kütteturbavorstikesi.