Kommentaar: Lähis-Ida pulbitseb edasi

Freedom Flotillal ei õnnestunud jõuda Gazasse. Vabatahtlikud nabiti aegsasti kinni. Foto: Reuters

Ehkki teateid piirkonnas toimuvast meie inforuumis eriti ei levitata, käib kõva sebimine, sest septembris tuleb igal juhul mingi hääletamine ÜRO peaassambleel Palestiina riikluse asjus.

Juba jaanuarist peale on kõigil selge, et kui seal kandis midagi uut juhtub, siis ikka reedeti – 8. juulil toimus ja pidi toimuma mitu sündmust. Rahvusvahelise järelkaja saavutamise mõttes pidanuks kaalukamaks osutuma nn Gaza laevastiku teeleasumine.

Iisrael kehtestas 2006. aastal Gaza sektori blokaadi. Palestiina toetajad üritasid seda mullu murda abilaevade kolonniga, mida Iisraeli eriüksused ründasid rahvusvahelistes vetes, tappes üheksa aktivisti (31. mai 2010). Sedapuhku kogunesid laevad Kreeka sadamatesse, ent kriisis vaakuva Kreeka võim blokeeris nende teeleasumise. Suur osa vabatahtlikest oli otsustanud kohale lennata (siit ka termini muutus – flotilla ehk laevastiku asemel flytilla ehk mängivalt õhulaevastik), ent jällegi ilmnes Iisraeli tõhus ennetustöö – suurem osa vabatahtlikest nabiti kinni enne väljalendu, Tel Avivi kohale lennanud aga arreteeriti.

Moraal peaks olema ilmne: paljud Euroopa riigid teevad jätkuvalt koostööd Iisraeliga. Seda kinnitas 8. juulil Belgradis alanud OSCE parlamentaarse assamblee istung, kus Iisraelil õnnestus 22:18 blokeerida Belgia-Prantsusmaa-Suurbritannia resolutsioon Liibanonile ja Palestiinale vaatleja staatuse andmisest. USA, Saksamaa ja Tšehhiga hääletas sedapuhku koos Venemaa.

Sootuks teine on mängijate paigutus Süürias, kus Venemaa võtab toimuvat kui midagi tavalist – oma kodanikke pole ta sealt erinevalt Liibüast ja Jeemenist ära toonud. Kui Süüria vastasrind ühel päeval avastas, et loodetud Valget laeva ei tule ja Bashar al-Assad jääb/jäetakse võimule, algas massiline pagemine vägivalla ja võimaliku kättemaksu eest Türgisse.

Sestap tuli Läänel käituda teisiti ja 8. juuli veetis USA suursaadik Süürias Hama linnas, kuhu ta oli päev varem sõitnud, et jälgida seal oma silmaga igal reedel toimuvat. Kuidas kellele, ent mulle tuletas see detail meelde Lääne diplomaatide väisanguid Balti riikidesse 1989-1991, mis olid meile nii olulised, et mõnigi mees sai ametiastmele vaatamata igal juhul ülemnõukogu kõnepulti, andmaks kinnitust: maailm on Balti riikidega!

Süürias läksid aga asjad mööda karta olevat rada. Veel samal päeval, st 8. juulil, toimus Süüria Moskva saatkonna ees pikett Assadi toetuseks. Esmaspäeval, 11. juulil aga ründasid Süüria valitsusmeelsed Prantsusmaa ja USA saatkondi Damaskuses. Põhiliselt kividega, ent prantslaste residentsi ees läks tulistamiseks ja valati verd. Riigisekretär Hillary Clinton kinnitas toimunu peale, et Assad on kaotanud legitiimsuse ja tuleb asendada. Kõvad sõnad, ent raskelt täidetavad, mida jätkuvalt kinnitab seis Liibüaga.

Muammar al-Gaddafi jätkab vastupanu ja isegi korraldab pealetunge, ehkki Prantsusmaa on rahvusvahelisi kokkuleppeid rikkudes toimetanud vastasleerile sõjatehnikat – mainin seda juhtimaks tähelepanu asjaolule, miks rünnakud Prantsuse ja USA saatkondadele Damaskuses erinesid.

Nagu sõnavõtud ülalmainitud Belgradi konverentsil näitasid, on Iisrael varmas ära kasutama naabruses toimuvat enda kasuks elik talle on Süürias jätkuv vägivald kasulik. Ent sellel on ka teine pool, mis on araabia maailmas juba mitu kuud kinnitust saanud – jätkuv vägivaldne võitlus võimu pärast (loe: revolutsioon) toetab teisi pooleli jäänud revolutsioone.

Kairos olid 8. juulil Tahriri väljakul taas kümned tuhanded koos. Päev hiljem teatas Egiptuse peaminister kõigi nende politseinike vallandamisest, kes jaanuaris-veebruaris olid osalenud rahva tulistamises ja tümitamises. Radikaalne otsus, ent seda oli nõutud juba kaks kuud. Samal ajal pole mingit garantiid, et mass veel mõne nõudmisega välja ei tule ja et needki täidetakse.

Jeemenlased aga nägid 7. juuli õhtul teleekraanilt oma presidendi esinemist Saudi Araabiast, kus ta on ravil pärast haavatasaamist 3. juuni rünnakus. Vahepeal oli küll tekkinud mulje, et riigi esimeseks meheks tõuseb Ali Abdullah Salehi enda välja valitud asepresident, ent paistab, et teatud jõud nii Jeemenis kui väljaspool seda on huvitatud status quo säilitamisest.

Selgituseks veel üks detail – 9. juulil teatasid Moskva ja Washington üheaegselt (Eesti nende sabas) uue riigi Lõuna-Sudaani tunnustamisest. Selle president aga saabus iseseisvumispidustustele visiidilt Pekingi, kus allkirjastati esimesed uuele riigile olulised majanduskoostöölepingud. Eeskätt nafta tootmist puudutavad.