:format(webp)/nginx/o/2017/11/13/7308253t1hcaea.jpg)
/nginx/o/2011/07/19/676910t1h31d1.jpg)
Kalateadlased kinnitavad, et Pärnus jõest või merest püütud mustade täppidega kaetud kalad on küll haiged, kuid enamasti mitte surmavalt ja nende söömine inimesele ohtu ei kujuta.
Tindiplekihaige roosärg suri kalamehe paadis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õngemeestelt levib aeg-ajalt linna veidi hirmutav jutt püütud kaladest, kelle nahk soomuste all on kaetud tikupea suuruste tumedate laikudega, neid esineb isegi uimedel ja lõpuste kohal.
Viimastel nädalatel on nakatunud kaladest jälle rohkem rääkima hakatud ja nädala hakul tõi sellise toimetusse üks pensionärist kalamees.
“Kas keegi võiks selgitada, mis haigusega tegu on ja kas sellist kala võib süüa,” palus kalamees sügavkülmas säilitatud mustatäpilist särge kilekotist välja võttes.
Kala oli ligi 15 sentimeetri pikkune ja kaetud tintmustade limajate plekkidega.
“Tegu on peamiselt karpkalalaste hulgas kahjuks vägagi levinud parasiithaigusega, mida rahvakeeli nimetatakse tindiplekihaiguseks või veidi teaduslikumalt tinditõveks,” selgitas Tartu ülikooli mereinstituudi ihtüoloog Heli Shpilev.
“Õnneks ei kujuta seda tõbe esile kutsuv kalasse tunginud parasiit vähimatki ohtu inimesele, ehkki pole esteetiliselt kuigi kena vaatepilt,” ütles Shpilev.
Shpilevi jutu järgi on tinditõbe esile kutsuv parasiit lameusside hõimkonda kuuluv imiussi (Posthodiplostomum cuticola) vastne, kelle üheks üleminekuvormiks on kalad, peamiselt karpkalalaste esindajad.
“Sel parasiidil on eri arenguetappides kolm peremeesorganismi, kelle varal nad elavad,” sõnas Shpilev. “Peremeesorganismideks on üks kindel tigu, seejärel kala ja viimaks kalasööja lind, enamasti haigur, kelle soolestikust satub parasiit tagasi vette, et seal jälle uut eluringi alustada.”
Shpilev kinnitas, et nagu enamiku parasiitide puhul, pole parasiteerimise eesmärk peremeesorganismi tapmine, mistõttu kala on selle imiussi vastsega sunnitud koos elama mõnikord ainult neli-viis kuud, halvemal juhul poolteist aastat.
Parasiidile halva õnne korral hukkub ta ise ilma haigru seedekulglasse sattumata ja kala terveneb.
“Ometi on see parasiit meie vetes väga levinud, kusjuures nurgude populatsioon on mõnikord nakatunud 100protsendiliselt, särjed märksa vähem ja latikad veelgi harvemini,” ütles Shpilev. “Linaskitel pole seda parasiiti täheldatud, aga päris kindel olla ei saa, et neid linaskitel üldse ei esine.”
Et imetajad ei ole selle parasiidi vaheetapiks, ei kujuta Posthodiplostomum cuticola inimestele vähimatki ohtu, ehkki parasiidist haaratud kalad pole just isuäratav vaatepilti.
“See must kühm, mis parasiiti katab, on tegelikult kala enda pigment ja kala vastureaktsioon organismi tunginule,” rääkis Shpilev. “Parasiitidest vastsed ise on väga väikesed ja neid palja silmaga ei erista.”
Samal ajal teadis Shpilev rääkida ühest teisest parasiidist, kellest nakatunud kala kliiniline pilt on väga sarnane tinditõvega, kuid mis on inimesele ohtlik.
Shpilev kinnitas, et seda teist, inimesele ohtlikku parasiiti pole Eestis kunagi avastatud, pealegi ei ela Eestis sellele parasiidile elu vahevormiks sobivat tigugi.
“Nii et meil neid tõenäoliselt pole. Aga Eestist lõuna poole jäävatest veekogudest püütud mustatäpiliste kalade puhul tasuks ettevaatlik olla, eriti kui parasiidist on haaratud peale nahapinna kala lihaskude,” hoiatas ihtüoloog.