Pärnu pinnas blokib prominentpuid

Agronoomiharidusega president Arnold Rüütel 2003. aastal koos kaasa Ingridiga Pärnu Rannapargis pihlakat istutamas. Foto: Urmas Luik

Puu vahendusel on oma Pärnus käigu ära märgistanud nii mõnigi prominentne tegelane. On neid, kelle mälestus on kindlalt juurdunud. Ent neidki, kes nüüdseks on pildilt kadunud nagu nende sängitatud puudki.

Täbaralt on läinud näiteks president Arnold Rüütli ja tema kaasa Ingridi 2003. aastal Pärnu Rannapargi mulda torgatud pihlakaga. Ei jõudnud puu veel korralikult kasvamagi hakata, kui see väidetavalt kurikaelte käte läbi hävis.

2006. aasta septembris võttis sotsiaaldemokraat Mark Soosaar labida pihku, lähimad mõttekaaslased kõrvale ja asendas presidendi istutatud pihlaka uuega.

Ent ei ole määratud Rüütli mälestusel Rannapargis sirguda. Nüüd, viis aastat hiljem on harilikust pihlakast järel vaid vilets vitsake, mille võim ei kehti.

Puu läinud, liit püsib

Seevastu Rüütli eelkäija president Lennart Meri 1994. aasta kevadel Rannahotelli ette kasvama pandud tamm on muutlikku ilma ja aega trotsides sirgunud 17 aastaga ligi kümne meetri kõrguseks kauniks puuks.

Kuid mitte kõigele, millele Meri käe külge ja mulla peale pannud, pole antud suureks ega võimsaks sirguda. Näiteks tammest, mille ta 1998. aasta septembris koos Norra kuninga, Tema Majesteet Harald V-ga Brackmanni parki istutas, pole kändugi järel.

Samamoodi on kas ajaloo või tavalisse prügikasti läinud eurotamm, mille toonane Pärnu linnapea Väino Hallikmägi 2004. aasta kevadel, päeval, kui Eesti Euroopa Liitu arvati, Vanapargis mulda pistis. “Ma olen käinud seal otsimas, aga ma pole näinud teda,” on Hallikmägi ise ka kimbatuses, sest tegemist oli üsna toeka malakaga. Asjaolu, et eurotamme kadumine märgilise tähendusega oleks, keeldub Hallikmägi uskumast. “Jumala pärast mitte! Ärme seda nüüd puude kaela ka aja, inimesed on süüdi, kui midagi untsu läheb,” on kunagine meer veendunud.

Ruumi jagub

Peale kodukootud presidentide on Pärnu linna floorat mitmekesistanud mitme muu riigi kroonimata pead. Nii leiab Rannapargist hamburgerikioski taguselt platsilt, üpris Rüütli oksakese lähedalt Poola presidendi Alexsander Kwasniewski 1999. aasta augustis istutatud männi. Naabruses kõrguva, sildi järgi 1998. aasta novembris Sloveenia Vabariigi presidendi Milan Kucani mulda torgatud männi kõrval mõjub poolaka mänd siiski pigem männijuurikana.

Küll on burgeriputka tagant kaduma läinud puu, mille sinna 2003. aasta juunis istutas Bulgaaria president Georgi Parvanov oma abikaasa Zorkaga. “See kukkus kohe ära, ei hakanud kasvama, oli niisugune vitsake, kahjuks,” mäletab Hallikmägi. Teadmata kadunuks tuleb tunnistada ka sinna paar nädalat hiljem Mongoolia presidendi Natsagiin Bagabandi käe ja labidaga istutatud mänd. “Ma olen ise ka mõelnud seda teemat, et kahju, et need puud ei säili,” avaldab Hallikmägi, kes seisis Mongoolia presidendi kõrval hetkel, kui puu mulda sai. “Võib-olla peaksid istikud natuke elujõulisemad olema, aga siis muidugi ei jaksa neid sisse tõsta,” lisab Hallikmägi, teadmata, mida teha, et puud Pärnus püsiksid.

Igatahes pärinevad viimased Pärnu linnapilti kaunistavad prominentpuud ülemöödunud kümnendist. Ehk peaks president Toomas Hendrik Ilves järgmine kord Pärnusse asja tehes labida ühes võtma?