Ootamatult haigestunud koerad tekitasid sinivetikahirmu

Rannas olevates lompides võib olla seisva vee tõttu ka palju teisi soolepõletiku tekitajaid. Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Eelmisel nädalal sattus loomakliinikusse mitu koera, kellega käidi jalutamas Vana-Pärnu rannas ja sümptomite järgi oleks koertel sinivetikate mürgistus, kuid terviseameti hinnangul ei tohiks vees sinivetikaohtu olla.

Koeraomanik kirjutas sotsiaalmeedias, et oli käinud Vana-Pärnu rannas veepuhastusjaama taga oma väikese koeraga selleks ette nähtud rannas jalutamas. „Kutsika värk, limpsis ja näris kõike, kui vahele jäi siis keelasime ja toppisime kaasa võetud vee ikka ja jälle nina alla. Tõi veest palli ja nagu asi käib. Enamuse ajast möllasime siiski meres sees”, rääkis ta. Omaniku sõnutsi oli ta enne seda jälginud veekvaliteedi kaartigi, kuid ei teadnud, et sinna on kuvatud aegunud andmed.

Järgmisel päeval halvenes koera seisund nii, et omanik oli sunnitud looma viima kliinikusse tilguti alla, kus öeldi, et tegemist on juba neljanda juhtimiga tol päeval.

Terviseameti pressiesindaja Simmo Saare jutu järgi kohapeal käinud spetsialist visuaalselt sinivetikat ei tuvastanud, kuid võetud proovide tulemused viibivad mereinstituudi ülekoormatuse tõttu.

Pärnu väikeloomakliinik, kus loomi raviti, ei kinnita samuti, et tegu on sinivetikamürgistusega. „Suvine aeg on paraku selline, kus ägedaid seedehäireid rohkem, kuna väliskekkonnas leiduvad soodsad tingimused kõikvõimalike bakterite vohamiseks. Seega võib saada ägeda soolenakkuse tavapärasest erineva mistahes söögi või joogi manustamisel. Paanikaks ei ole igatahes põhjust,” kinnitas Pärnu väikeloomakliiniku arst Marti Lasn.

„Sinivetika mürgistus tehakse kindlaks nii joodava vee kui looma eritatavate kehavedelike (okse, väljaheide) toksikoloogilise analüüsi põhjal. Sinivetikad eritavad teatavaid maksatoksiine, nagu mikrotsüstiin ja nodulariin. Nende kindlaks tegemine on vajalik diagnoosi väljapanekuks,” selgitas Lasn.

Mainitud toksiinid põhjustavad loomaarsti ütlusel ägedat maksapuudulikkust koos kärbusega, neerupäsmakeste kärbust ja kiiret surmlõpet. Haigusnähud ilmnevad tundidega, nendeks on oksendamine, jõuetus, apaatsus, limaskestade kollane varjund ja teised maksatoksikoosile omased tunnused. Loom vajab agressiivset ravi, mis sageli võib ebaõnnestuda.

Terviseameti teatel on aga Vana-Pärnu rannaala liigniiske ja sisaldab mitut mereveega seotud lombikest, kus vesi enamasti seisab ja võib sisaldada sinivetika toksiine. „Sellistesse seisvatesse lompidesse kogenev vesi kipub saastuma. Näiteks võib veekogumitesse jääda pidama suplusveest juba tuulega taganenud sinivetikas. Kuigi lompides oleva vee kvaliteet ei mõjuta märkimisväärsel määral suplusvee kvaliteeti, satuvad merevee liikumise tagajärjel lombis paljunenud ohtlikud toksiinid ja mikroorganismid ka merevette,” tõdes Saar.

„Kuna sinivetikas on koduloomadele oluliselt ohtlikum kui inimestele, võib näiteks koer mürgistuse saada ka veest, mille sinivetikate sisaldus on hügieenireeglite järgimisel inimesele ohutu. Seetõttu võiks sinivetikate kõrghooajal hoiduda koerte lubamisest vette, kus pesitseb või võib pesitseda sinivetikas,” lisas Saar.