“Kõnepult! Kust me nüüd selle võtame?” saab paanika Pärnumaa kutsehaigete ühingu esimehest Siivi Teinfeldtist võitu. Pulti küsis ju Keskerakonna esimees Edgar Savisaar, kes juba veerand tunni pärast peaks eakatele kutsehaigetele kõnet pidama hakkama.
Tormiline aplaus Savisaarele ehk “See on teie pult”
“Kas see siin ei kõlba või?” osutab Teinfeldt halli värviga üle võõbatud vineerkuubikule. “Paneks selle.” Ja pannaksegi. “Pult missugune, paneme lilled ka peale,” leiab Teinfeldt improviseeritud kõnepuldi üle vaadanuna rahu. Hetkeks. “Ega ta ometi äkki seina peale taha lasta?” pärib ta murelikult Keskerakonna kohaliku rakukese liikmetelt, kellega ta maja välisuksel kõõludes Savisaart ootab.
Aplaus aplausi järel
Ja siis, minut enne keskpäeva sahisebki läikivmust Mercedes-Benz Pärnu Nooruse maja ette. Tema Keskerakondsus on saabunud. Autouksed avanevad ja nüüd saavad oma küsimusele vastuse needki kutsehaiged, kes arutasid, millise plika Savisaar seekord vihmavarjuhoidjana kaasa on võtnud. Võitjaks osutusid need, kes Monika Batrakovale panustasid.
Oma esimese aplausi teenib Savisaar kümmekond minutit hiljem selle eest, et ta olemas on. Esiti kerkib üks, siis teine, siis veel paar ja mõne hetke pärast seisavad kõik umbkaudu 150 Pärnumaa eakat kutsehaiget Nooruse maja suures saalis püsti ja taovad käsi kokku.
Muhelus näol, marsib Savisaar otse lava ette sätitud laudaderivi taha. Ei jää palju puudu, et ta oleks selle keskse, Teinfeldtile broneeritud koha hõivanud. Teinfieldt tõrjub külalise siiski eemale, suure lillebuketi taha. Ilmselt ei taipa Savisaar, et lillede ja veepudeliga kaunistatud postament tema vasakul käel ongi pult, mille järele ta Pärnusse sõites pärinud oli.
“Ma tahaksin teile öelda, et see asi sai tõeks,” juhatab Teinfeldt Savisaare sõnavõtu sisse. Selle peale vallandub saalis taas aplaus. “Eesti tipp-poliitik Edgar Savisaar tuli Pärnumaa seenioride kutsehaigete koosolekule,” lõpetab Teinfeldt aplausi vaibudes mõtte.
Ja lisab kohe veel ühe: ettepaneku aplodeerida ka Keskerakonnale, mis peagi oma 20. aastapäeva tähistab. Taaskord müriseb huilgamisega vürtsitatud käteplagin üle saali.
“Kuidas me teeme, kas mikrofoniga või ilma?” küsib Savisaar sissejuhatuseks. “Mikrofoniga, mikrofoniga!” kostab siit-sealt saalist hüüdeid. Jääb nii. Savisaar koputab kolm korda vastu mikrofoni ja hakkab rääkima.
Sellest, mida Keskerakond Pärnus võimul olles kõik korda suutis saata. Sellest, mida praegune linnavalitsus eesotsas Toomas Kivimägiga teisiti peaks tegema. Oma osa saab Keskerakonnas põlu alla langenud eelmine linnapea Mart Viisitamm. “Midagi ei ole teha, noor mees murdus ära,” sõnab Savisaar. “Ta hakkas mõtlema umbes niimoodi, et kui tema hakkab ka Savisaart ründama, küll siis meedia kiidab teda ja teeb talle pai ja ütleb, et ta on õige mees. No ei ütle!” läheb Viisitammel Savisaare sõnutsi hulk aega, enne kui ta oma nime puhtaks saab pestud.
Savisaare sujuva sõnavoolu katkestab Teinfeldt, kes oma istmelt kargab ja puldi poole osutab. “See on teie pult, muideks, seal, see valge,” näitab ta külalisele koha kätte. Ei jäägi Savisaarel muud üle kui paberilehed postamendile poetada.
Savisaar Pärnu linnapeaks
Nagu Kivimägi ei saa üle Viisitammest, ei jäta Savisaar mainimata Reformierakonna ja peaminister Andrus Ansipi lubadust juhtida Eesti Euroopa viie rikkama riigi hulka.
Selle, juba kulunud nalja peale kostab saalist mõni püüdlik naeruturtsakas. Turtsatajateks valvefanaatikud, kes andunult suurt juhti ja õpetajat jälgivad ja püüdlikult peaga noogutavad. Nende pingul kehahoiak reedab, et nad on valmis iga hetk aplodeerides püsti kargama. Siis, kui Savisaar ütleb, et ükskord saab Keskerakond jälle Pärnus võimule. Siis, kui ta soovitab Pärnu linna asjade kordasaamiseks siia Võsa-Petsi kutsuda või käib välja mõtte, et kutsehaigetele oleks ikkagi päris oma maja vaja. Neile sobib kõik.
Ekstreemne näide sellest, kui kaugele võivad Savisaare jüngrid minna, on pärast tema kõnet tõusev naine, kes saab maha avaldusega, et Pärnust võiks saada Tallinna eeslinn, nõnda, et Edgar Savisaar võiks Pärnugi linnapea olla. Avaldusele järgnev maruline aplaus kinnitab, et ta ei ole ainus, kes selliseid mõtteid mõlgutab.