Elering asub kolmes maakonnas elektrivõrku uuendama

Kuna Eesti elektrisüsteem on üles ehitatud Narva jaamade põhiselt ja sealt kaugematesse maakondadesse, sealhulgas Pärnumaale kulgevad toiteliinid on jäämas tänapäevase elektritarbimise kohta ahtaks, on Elering võtnud ette ajakohaste kõrgepingeliinide rajamise Sindi alajaamani (pildil) nii Harku–Lihula kui Tartu–Viljandi suunalt. Foto: Ants Liigus

Eesti elektrisüsteemihaldur Elering ja Pärnu, Lääne ja Harju maavalitsus sõlmisid eile koostööleppe Harku–Lihula–Sindi kõrgepingeliini asukoha planeerimiseks läbi kolme maakonna ja 11 valla.

Pärnumaal läbib liin Koonga, Audru ja Sauga valda. Tegemist on ühe suurema siseriikliku taristu-projektiga Eestis.

Leppele andsid oma allkirja AS Eleringi juhatuse esimees Taavi Veskimägi, Pärnu maavanem Andres Metsoja, Läänemaa maavanema kohusetäitja Merle Mäesalu ning Harju maavalitsuse arengu- ja planeerimisosakonna juhataja maavanema ülesannetes Jaan Mark.

Leppe kohaselt tehakse koostööd Pärnu, Lääne ja Harju maakonna planeeringuid täpsustavate teemaplaneeringute „Harku–Lihula–Sindi 330/110 kV õhuliini trassi asukoha täpsustamine“ koostamisel ja sellega seonduva keskkonnamõjude strateegilise hindamise korraldamisel.

Teemaplaneeringute algatamine maavanematelt on järgmine samm pärast koostööleppe allkirjastamist eesmärgiga reserveerida liinialune maa, kuulates avaliku arutelu käigus ka maaomanike arvamusi.

Veskimägi sõnutsi on oluline mastaapsete, kogu riigile tähtsate taristuprojektide puhul leida tasakaal üldise avaliku huvi ja eraisiku omandiõiguse vahel.

„Konkreetse maakonna planeeringuid täpsustava teemaplaneeringu kaudu on meie ühine eesmärk leida liinikoridor, mis kahjustaks minimaalselt inimeste õigusi oma maaomandi kasutamisel ning keskkonda ja samas ei oleks üle mõistuse kallis. Peame meeles pidama, et iga lisakulu, mis tuleb kompensatsioonide või muu sellise näol maksta liiniehitusel, kajastub lõpuks samuti võrgutasudes. Seepärast on meie eelistus kasutada maksimaalselt olemasolevat Harku–Lihula–Sindi 110kilovoldise õhuliini koridori,“ lisas Veskimägi.

Eleringi projektijuhi Priit Jürgensoni selgitust mööda on plaanitav kõrgepingeliin kogu Eesti elektrivarustuskindluse tagamiseks väga oluline. Uue liini valmimisel paraneb Eesti mandriosa, eriti Lääne-Eesti ja Tallinna piirkonna elektrivarustuskindlus.

Kõnealune liin võimaldab võrguga liituda kohalikel keskkonnasõbralikel elektritootjatel, seega hajutada Eesti-sisest energiatootmist. Uus elektriühendus on samuti tähtis elektrituru arendamiseks Balti riikide ja Kesk-Euroopa ning Skandinaavia vahel.

Pärnumaa elektrivõrk on ahtake

Jürgenson märkis, et praegu on Eesti elektrisüsteem üles ehitatud Narva jaamade põhiselt: kogu võrgu loogika alus on tootmisvõimsuste paiknemine Kirde-Eestis, kust toiteliinid kulgevad kirde-lääne ja kirde-lõuna suunal ning kus asuvad olulisimad jaotussõlmed. Ehk piltlikult väljendudes, mida kaugemale Kirde-Eestist, seda peenemaks muutuvad tarbijat varustavad liinid.

Süsteem on ehitatud 1950.–1960. aastatel vastavalt toona tehtud tootmise ja tarbimise prognoosidele liinide arvestusliku tööea kohta, mis tavaliselt on 50 aastat.

Kuna liinide tööaeg, kus töökindluse tagamiseks pole tarvis kapitaalseid renoveerimisi, hakkab täis saama ja senistest liinide ülekandevõimsustest ei piisa järgnevatel aastakümnetel kasvava elektritarbimise tõttu, alustataksegi põhiliinide rekonstrueerimisega.

Harku–Lihula–Sindi liin võeti prioriteetide hulka, kuna Pärnu piirkonna elektrivõrk on majanduse ja tarbimise kasvades jäämas „liiga peenikeseks“. Praegu annab Pärnu piirkonnas toidet ainult üks 330kilovoldine õhuliin, mille väljalülitumisel talvise suurema elektritarbimise perioodil tekiks ka ülejäänud piirkonda toitvate madalamapingeliste liinide ülekoormamise ja väljalülitumise oht.

Ühtlasi seab Lääne-Eesti elektrivõrgu vähene läbilaskevõime piirangud piirkonnas liituda soovivatele elektrijaamadele. Samuti on senised 110kilovoldised õhuliinid lõiguti tehniliselt üsna halvas seisus ja vajaksid lähimal ajal renoveerimist.

Uued mastid paistavad vähem silma

Jürgenson märkis, et praegu langeb Pärnumaa toitel põhikoormus vanale Paide–Sindi 330kilovoldisele liinile, mis ongi ainus niisugune piirkonda toitev liin. Kuna puudub paralleelliin, on raskendatud selle väljalülitamine renoveerimiseks.

Harku–Lihula–Sindi 330/110kilovoldise liini rajamisel ette jäävad vanad, 110kilovoldised liinid demonteeritakse ja paigutatakse 330kilovoldise ahelaga ühistele mastidele, nagu tehakse juba ehitataval analoogsel Tartu–Viljandi–Sindi liinil.

Jürgensoni sõnutsi torkavad tänapäevased mastid tunduvalt vähem silma kui vanade liinide omad. Mastid on erandita tsingitud ehk hallikasvalget või hõbedast värvi ja juhtmete pealiskihid alumiiniumtraatidest ehk samuti hallikasvalged või hõbedased.

Mida peaksid teadma maaomanikud?

Teemaplaneeringuga kinnitatud trassile ehitatakse kaheahelaline õhuliin, millel ühistele mastidele paigaldatakse 330- ja 110voldised ahelad ja kiudoptiline piksekaitsetross.

Kaks eri pingega liiniahelat hakkab paiknema ühistel mastidel, et vähendada liini kaitsevööndi alla jäävat maad ja seeläbi maaomanikele kaasnevaid piiranguid.

Kui vana, 110kilovoldise õhuliini kaitsevöönd oli 25 meetrit mõlemale poole liini teljest, siis uuel, 330kilovoldisel liinil on see 40 meetrit mõlemale poole liini teljest.

Jürgensoni sõnutsi on kõik piirangud sätestatud elektriohutusseaduses ja selle alusel kehtestatud määruses „Elektripaigaldise kaitsevööndi ulatus ja kaitsevööndis tegutsemise kord“, mille kohta kõik huvitatud saavad lugeda Riigi Teatajast. Pikemalt on piirangutest ja ohtudest kaitsevööndis tegutsemisel juttu Eleringi veebiküljelgi.

Liin võib valmida 2019

“Lühidalt öeldes ei sea uus liin mingeid muid piiranguid kui senised 110kilovoldised liinid. Põlluharimine ei muutu ning metsa kasvatamisele ja elamute ehitusele jäävad kaitsevööndis samad piirangud,” mainis Jürgenson.

Harku–Lihula–Sindi marsruudi praeguste, 110kilovoldiste õhuliinide pikkus on ligemale 170 kilomeetrit. Uue liini eeldatav miinimumpikkus on samuti 170 kilomeetrit.

Lähtudes algsest ajakavast, plaanib Elering Harku–Lihula–Sindi kõrgepingeliini ehitushanke välja kuulutada 2016. aastal, liin peaks valmima aastal 2019. Enne seda on vaja ära teha teemaplaneering, keskkonnamõjude strateegiline hindamine ja sõlmida isikliku kasutusõiguse lepped maaomanikega.

Miks mitte kaablid?

Liini ehituslik hind kujuneb kasutatavast lahendusest ja liini pikkusest, sellele lisanduvad aga ettevalmistuskulud, nagu trassiuuringud, projekteerimine, metsa raadamine ja eriti kasutuslepingute sõlmimiseks makstavad hüvitised.

Jürgenson tõi näite, et analoogse, majandussurutise ajal sõlmitud 162 kilomeetrit pika Tartu–Viljandi–Sindi 330/110voldise õhuliini ehitusmaksumus on 34 miljonit eurot.

Jürgenson esitas põhjendused tihti esitatavale küsimusele, miks uusi 110- ega 330kilovoldiseid liine ei rajata kaabelliinidena. Ta märkis, et esiteks on kaabelliinide tehnilised lahendused märksa keerukamad, tulenevalt juhtide vahelisest kaugusest sellise pinge juures. Sellest tingituna on 110kilovoldine kaabelliin keskmiselt neli korda kallim õhuliini lahendusest. 330 kilovoldi puhul on vahe lausa kümme korda.

Sealjuures muutuvad insenertehnilised lahendused keerukamaks sellevõrra, mida pikem on konkreetne liin, mistõttu 330kilovoldisel pingel kümmekonnast kilomeetrist pikemaid vahelduvvoolu kaabelliine ei ehitata isegi Eestist tunduvalt jõukamates riikides.

 

Tiiu Pärn, Pärnu maavalitsuse planeeringute talituse juhataja

“Kavandatav Harku–Lihula–Sindi kõrgepingeliin läbib Pärnumaal Koonga, Audru ja Sauga valda. Niipalju kui võimalik, püütakse ära kasutada olemasolevat kitsamat liini, kuid kogu ulatuses pole see võimalik, sest igale poole ei mahu kaheahelaline õhuliin. Seetõttu tuleb leida algatatava teemaplaneeringu käigus ka uusi kohti ja lahendusi.

Uue liini valmimine annab meile topeltkindluse ning tagab Pärnumaale elektrivarustatuse sellel hetkelgi, kui ühel liinidest peaks juhtuma avarii. Maakonna konkurentsivõimele on see äärmiselt oluline ja vajalik.

Nagu ikka kuuluvad teemaplaneeringu juurde avalikud eskiisitutvustused, arutelud ja läbirääkimised kohalike inimestega.”