:format(webp)/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
/nginx/o/2011/10/26/807572t1h2259.jpg)
Pole kohanud rehkendusi, kui paljud diktaatorid on võimurina kohalt erru või manalasse läinud ja kui paljud on tapetud. Õigustatud küsimus Araabia riikide kohta, kus kõikjal võimul Euroopa või läänelikus mõttes diktaatorid, ent kus vaid pooles kestavad revolutsioonid. Elik: negatiivse variandi kasvuruumi on.
Liibüas läks asi ülestõusnute algse nõrkuse ja NATO sekkumise tulemusena üle pikaajaliseks põhimõtteliseks kodusõjaks, millele loodetavasti pandi mingi punkt Muammar al-Gaddafi tapmisega. Selle väljakukkumine – telekanalitelt nähtu põhjal – oli segu partisanijuhi Che Guevara tapmisest Boliivias 1967. aastal (tapja ilmub relvaga areenile paraja hilinemisega) ja Nicolae Ceausescu hukkamisest Rumeenias 1989. aastal. Juubeldavast massist võib aru saada, ent alles juulis näidati äravahetamiseni sarnaseid kaadreid samalt väljakult, kus aplodeeriti Gaddafile (õigemini tema videosalvestatud esinemisele).
Kuna kõik sai võimalikuks tänu NATO-le – isegi Gaddafi viis surmareele Prantsuse hävitajate löök autokolonni pihta –, jätkub lääne ametlikes väljaannetes suur demokraatia edendamise ja õiglase ürituse kiitmine.
Märksa enam tähelepanu tasuks pöörata NATO peasekretäri ütlusele “Lõpetame Liibüa operatsiooni 31. oktoobril” eelnenud USA presidendi Barack Obama kinnitusele, et USA toob oma väed Iraagist ära veel selle aasta lõpul. Tegemist on viisaka ja kokkulepitud taganemisega, sest asjade seis seal pole kiita. Iraagis on parlament ja valitsus, kuid nende töö on tihti blokitud, kohalik võim kõigub ja kurikuulus Mahdi armee on lubanud õiged võimuvahekorrad paika panna kohe, kui võõrväed on lahkunud. Et need pole ainult sõnad, kinnitavad pea igapäevased pommiplahvatused.
Sestap pole keegi kindel Iraagi poliitilises stabiilsuses pärast USA vägede lahkumist, rääkimata sellest, et Mahdi armee on tihedalt seotud Iraani valitseva režiimiga. Teisisõnu: George W. Bushi valitsuse avantüür Iraagis võib lõppeda raskesti ennustatava seisuga paari kuu möödudes.
Olukorras, kus Eesti tõi järjekordse ohvri endale elulise liitlassideme kinnistamiseks, söandan lugejate tähelepanu juhtida Saksamaa valitsuse hiljutisele tõdemusele Der Spiegeli veergudel. Nad olid rabatud, et Bushi valitsus oli mõelnud läbi vaid Afganistani ründamise, aga mitte seda, mis saab siis, kui Osama bin Laden on tapetud ja talibid kukutatud. Olukorra päästmiseks kutsus toonane Saksamaa kantsler Gerhard Schröder novembris 2001 Saksamaa pinnal kokku Afganistani tulevikukonverentsi.
Täpselt samuti hargnesid sündmused Iraagis: diktaatori kukutamisega saadi hakkama, ent järgnev läks ligadi-logadi. Kurb, aga pea sama tuleb öelda Liibüa operatsiooni kohta. Sõja, täpsemalt kodusõja faas on läbi ja ... mis saab edasi, ei julge keegi ennustada. Kui otsida abi naaberriigist Tuneesiast, kus toimus selle tsükli esimene võidukas revolutsioon, siis pühapäeval korraldati sealgi esimesed valimised. Nende ridade kirjutamise ajal polnud täpset ülevaadet tulemustest, ent pea üksmeelselt ennustati islamiradikaalide võitu ehk jämedalt öeldes: teatud eemaldumist läänest ja demokraatia üldistest põhimõtetest (algsetel andmetel saatis edu islamistlikku Ennahda erakonda, toim). Küsigem: kas tõesti see oligi Araabia revolutsioonide eesmärk, mida NATO oma sekkumisega sisuliselt toetas?
Liibüa olukord on Tuneesia, Egiptuse, Jeemeni, Süüria ja Marokoga võrreldes eriti segane, sest seal polnud selgepiirilisi opositsioonijõude. Rahvusliku üleminekunõukogu juhid olid kõik Gaddafi kamraadid ja kuna tänu jällegi Bushi algatusele said teoks rahalised tehingud Liibüa ja lääne ladviku vahel, k.a enda väljaostmine riikide mustast nimekirjast, siis kus on garantii, et ülejooksikud ehk praegused Liibüa liidrid on paremad kui Gaddafi? Loodetavasti pole nad nii ekstsentrilised kui ”kuningate kuningas”, aga olulisem on muu. Kui Gaddafi oligi kurjategija, siis miks kutsub Prantsuse president juba mitmendat korda Liibüa võime üles ilmutama suuremeelsust kaotajate suhtes? Miks kurdab Amnesty International teist kuud järjest võitva poole kuritarvituste üle Liibüas? Gaddafi bluffis palju al-Qaeda meeste kohta Liibüas, ent nüüd teavad kõik, et see on nii ja et nende esindajad sihivad kohti valitsuses.
Kuna kodusõda Liibüas oli kõige rahvusvahelistatum osa revolutsioonidest Araabia maailmas, avaldavad tema lahendused suurt mõju arengule mujal. Aga just see annab põhjust muretseda. Neilegi, kes pärast sissetungi ühel päeval võõrsilt lahkuvad.