Eduard Rajari: Hingedepäeval Alevi kalmistul Martensi juures

Eduard Rajari, muinsuskaitsja. Foto: PP

Tänasel hingedepäeval üritatakse koostöös osaühinguga Pärnu Haldusteenused taas hinge sisse puhuda selle päeva tähistamisele, mida esimest korda tehti Pärnus kümmekond aastat tagasi.

Päevakohase kalmistulkäigu korraldab muinsuskaitsja, Pärnu ja Pärnumaa kalmistute tundja Eduard Rajari.

Kust tuli mõte korraldada koos Pärnu Haldusteenustega hingedepäeva tähistamine Alevi kalmistul?

Hingedepäeva prooviti kord pühitseda kümmekond aastat tagasi, ent ühe korra ettevõtmiseks see jäigi. Ilmselt polnud vedajat, kes oleks traditsiooni kujundanud. Nüüd siis üle hulga aja jälle esimest korda.

Rõhk pannakse Pärnus elanud ja toimetanud maailmakodanike meenutamisele. Keda konkreetselt on silmas peetud?

Valisime pisut meelevaldselt välja neli inimest. Esimene neist Peter Hermann Stillmark (1860–1923) – ritsiini avastaja, lektinoloogia rajaja. Töötas Pärnus arstina, aga maailmakuulsaks sai 100 aastat hiljem. Nüüd toimuvad ülemaailmsed Stillmarki konverentsid, antakse välja temanimelist medalit.

Siis professor Amandus Adamson (1855–1929), kes skulptorina on palju teinud nii Venemaale kui Eestisse ja mujale Euroopasse, kuid tema nimi on laialt tuntud.

Eesti mastaabis on suurkuju Johann Heinrich Rosenplänter (1782–1846), kirikuõpetaja ja kirjamees. Neljas on rahvusvahelise õiguse tipptegija, diplomaat ja Pärnu aukodanik Friedrich Fromhold Martens (1845–1909).

Professor Martensi arvatav matmispaik saab mälestustahvli. Huvilised võisid lugeda sellest teie eilsest leheloost, kuid ikkagi on intrigeeriv, et 100 protsenti polegi teada, mis Martensi maisest kehast pärast äkksurma Valgas edasi sai. Kuidas siis nii: salanõunik, rahvusvaheline diplomaat, rahusobitaja, ja kaob olematusse?

Ongi nii. Pärnus ilmus kohalikus lehes pisike teade, et selline mees Valgas suri ja kõik. Peterburis ilmus kaks nekroloogi, üks baltisaksa õigusajaloolaselt Taubelt ja teine kelleltki Nolte-nimeliselt. Martensi surma asjaolud on teada, aga see, kuhu ta viidi, on teadmata.

Loogiline, et Martens võidi pärast surma Pärnusse tagasi tuua, sest tollal polnud kommet surnuid linnade vahet solgutada. Martensi abikaasa, poeg ja kolm tütart elasid Peterburis, kuid lähisugulasi oli Pärnuski.

Vikipeedia annab ainult ühe viite, et maetud Peterburis. Saksakeelses artiklis on palju vigu, kaasa arvatud nii sünni- kui surmadaatumis.

Lõpuks leidsime Martensi vanemate hauaplatsi, sest Martensi-nimelisi riste on nii Vana-Pärnu kui Alevi kalmistul. Mõni aasta tagasi, kui muuseumis tuli välja Alevi kalmistu senitundmatu plaan, oli sellel Martensi juures selge kiri ”Schneidermeister”. Pärnus õppiski Martensi isa ära rätsepaameti ja oli oma alal tunnustatud. Nii tuvastasime haua.

Selgitasime välja Martensi ema ja isa hauakoha ning nende peal on üks uuem matus, mis on veidi nihkes, täiesti keset platsi. Pärnus on mul tuttav, kes oskab näha maa sisse, ja tema arvates on Martens maetud perekonnaplatsile. Lõpliku selguse saaks tuua ainult arheoloogiliste kaevamistega, aga kes kannaks kulud ja kellega võrrelda Martensi DNAd, kuigi hõimkondlasi peaks ju Pärnus leiduma.

Arvasime, et õigem on panna mälestustahvlile “In memoriam”: see oleks mälestuskoht vanemate hauaplatsil ja me ei patustaks ajaloo vastu.

Mälestustseremoonia algab Alevi kalmistul täna kell 18.

Linna poolt tõrvikud ja küünlad, hakatuseks lühike jumalasõna, siis tutvustus Alevi kalmistu ajaloost ning lõpuks asetame neile neljale mehele küünlad ja Martensi juures räägin pikema jutu tema tegevusest.