Sünge vihmane laupäev oli Pärnu rongijaamas veel trööstitum kui mujal linnas: pinkidel põlesid leinaküünlad, mõni murest murtud inimene jalutas tuisusel perroonil, nägu kaame nagu matuselisel. Ainult kadunu ise tundus rõõsa nagu tavaliselt. Ei olnud ta minetanud oranži jumet oma prullakalt palgelt. Oli ikka nagu värske mahlane porgand, millesse tahaks hambad sisse lüüa.
Tellijale
Leinasõit tõi vagunid puupüsti rahvast täis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõsi, siis ta veel elas. Jäänud oli veel viimane sõit. Alles pärast seda sai pärnumaalastele, iseäranis maainimestele armas “porgand” suunduda parematele radadele. Niisugustele, mis pole amortiseerunud nagu Pärnu–Lelle raudteelõik, kus rongid said sõita oma võimetest tuntavalt aeglasemalt.