USAs suri Stalini ainus tütar
30. november 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
USAs suri 85aastasena Nõukogude diktaatori Jossif Stalini ainus tütar Svetlana, teatasid Wisconsini osariigi võimud üleeile.
Svetlana Allilujeva, abielunimega Lana Peters lahkus 22. novembril Richland Centeri vanadekodus Wisconsini osariigis, põdedes käärsoolevähki. Uudisteagentuur BNS edastas mõjuka päevalehe The New York Timesi arvamuse, et Allilujeva keeruline elulugu on ”väärt vene romaani”.
Abielust abiellu
1926. aastal sündinud Svetlanal oli hoidja, oma ema Nadežda Allilujevat ja isa Jossif Stalinit nägi ta harva. Tüdruk oli kuueaastane, kui ta ema, meeleheites Stalinilt osaks saanud avalikust mõnitusest Oktoobrirevolutsiooni aastapäevale pühendatud banketil, sooritas enesetapu.
16aastaselt armus Svetlana endast 24 aastat vanemasse filmirežissööri Aleksei Kaplerisse. Stalin oli armuloole nii tugevalt vastu, et tema korraldusel saadeti mees kümneks aastaks Vorkutasse asumisele.
17aastasele Svetlanale tegi seejärel ettepaneku ülikoolikaaslane Moskva ülikoolis Grigori Morozov. Seegi väimees polnud Stalinile mokkamööda, kuid eitavat suhtumist väljendas diktaator seekord leebemalt, kohtumata mehega kunagi. 1945. aastal sündinud pojale pandi vanaisa järgi nimeks Jossif. Abielu lahutati 1947, sõprus püsis aga aastakümneid.
Järgmine peigmees, oma kauase parema käe ja Leningradi parteijuhi Andrei Ždanovi poeg Juri oli Stalinile meele järele. 1950. aastal sündis tütar Jekaterina, ent seegi abielu ei jäänud kestma.
Pärast Stalini surma töötas ülikooli ajaloolasena lõpetanud Svetlana Allilujeva õppejõu ja tõlkijana, kuna valdas saksa, prantsuse ja inglise keelt soravalt. Peale isa pärandatud umbes 30 000 rubla määrati Stalini tütrele juba tollal pension.
1963. aastal haiglas olles tutvus Svetlana seal India kommunisti Brajesh Singhiga.
Armuloost ei saanud abielu, sest seda ei kiitnud heaks parteijuhid. Kehva tervisega Singh suri 1966 ja siis tegi Nõukogude ladvik vea: Svetlanal lubati sõita Indiasse Singhi tuhka Gangese jõkke puistama. Kaheksa kuud elas Allilujeva Singhi peres.
Seljapööramine kodumaale
6. märtsil 1967 läks Svetlana Allilujeva Delhis USA saatkonda, kus suursaadik Chester Bowles andis talle poliitilise varjupaiga.
Luure keskagentuuri abiga lennutati Allilujeva kõigepealt Rooma, sealt Genfi ja seejärel juba USAsse.
Ameerikasse jõudnud, andis Allilujeva pressikonverentsi, kus mõistis hukka oma isa režiimi ja Nõukogude valitsuse.
Samal aastal ilmus Allilujeva autobiograafiline ”Kakskümmend kirja sõbrale”, mis muutus menukiks ja tõi autorile sisse umbes miljon naelsterlingit. Ebaõnnestunud investeeringud ning oskamatus rahaga ümber käia viisid miljoni tuulde.
1990. aastal tunnistas Allilujeva ühes intervjuus, et tal pole raha, samuti ei saa ta oma raamatutest mingit sissetulekut.
1970. aastal tutvus Svetlana Allilujeva arhitekt William Petersiga. Sellest abielust sündis tütar Olga, aga kooselu lõppes 1973. aastal.
1982. aastal kolis Allilujeva tütrega Suurbritanniasse Cambridge’i.
1984. aastal naasis Allilujeva tütrega NSV Liitu, kus talle anti nii andeks, Nõukogude kodakondsus, elamine, auto kui pension.
Elukohaks valis Stalini tütar Thbilisi, kuid 1986. aastal pöördus tagasi USAsse, suutmata kohaneda privilegeeritud eluga Nõukogude Gruusias.
Oma lastega jäid Svetlana Allilujeval suhted keeruliseks elu lõpuni. Ajakirjanik Lana Paršina leidis Allilujeva ühest Wisconsini vanadekodust ja tegi temast 2008. aastal dokumentaalfilmi ”Svetlana Svetlanast”.
BNSi teatel ütles Allilujeva eelmisel aastal usutluses ajalehele Wisconsin State Journal: ”Kuhu iganes ma ka ei läheks, ma jään alati oma isa nime poliitiliseks vangiks.” Selles oli Svetlana Allilujeval tuline õigus.