Pärnu-Jaagupi kooli üheksandikud väisasid Brüsselit

Pärnu-Jaagupi põhikooli üheksandikud külastasid õppereisil Belgia pealinna Brüsselit.

Kadi: Meie reis algas küllaltki vara. Pärnu-Jaagupist startisime kell 3.30. Kell 8.10 tõusis Nordica lennuk tunnise hilinemisega õhku. Lennu ajal võisime imetleda tõusvat päikest. Kell 9.20 astusime esimest korda Brüsselis maale ja meie seiklused võisid alata. 

Anita Ly: Nagu ikka oli mul enne reisi veidi ärevus sees. Ja tänu sellele ma ei maganud enne reisile asumist. Mõtlesin küll, et kuidas ma selle päeva üle elan magamata. Oli meil ju plaanitud pikk päev uudistamist ja kõndimist Brüsseli tänavail. Kuid kohale jõudnud, oli mul energiat küll ja olin põnevusest hulluks minemas.

Iris: Europarlamendi liikme Indrek Tarandi assistent Thorwald-Eirik Kaljo andis meile rongipiletid ja juhatas meid hotelli juurde, milleks oli Hotel des Colonies, mis asus Rue des Croisades 6-10. Hotellis registreerisid õpetajad meid ära, saime panna oma kotid-kohvrid hotelli hoiule. Tubadesse veel ei pääsenud, kuid sellest polnud midagi. Nüüd asusime oma kodutööd (rühmatöid) teoks tegema. Selleks oli giidiamet: tuli tutvustada klassikaaslastele Brüsseli vanalinna vaatamisväärsusi. Ilm ei soosinud meid: sadas laia lobjakat.

Anita Ly: Esimesena otsisime üles Grand Place’i. Seal võlus mind kõige rohkem majade arhitektuur ja suurus. Kõik väikesed kullast detailid, akende kuju – need olid imeilusad. Sealt suundusime edasi Pissiva Poisi juurde. Sinna kõndisime me küll väga kaua. Vahepeal eksisime ära, sest Brüsseli kaart oli veidi segane ja Google Maps ajas vist midagi sassi. (Õpetajad otsustasid hoiduda tagaplaanile, valmis vajadusel appi tõttama. Nad tahtsid näha, kuidas me hakkama saame.) Õnneks oli meie seas julgeid poisse, kes olid valmis kohalikelt teed küsima. Lõpuks jõudsime Pissiva Poisi juurde. Seal algas muidugi photoshoot. Läheduses oli mitu Belgia šokolaadi poodi, kuhu otsustasime põigata: külakosti on ju samuti vaja viia.

Stella: Suur Väljak (Grande Place) oli arhitektuuriliselt nii vapustavalt kena. See Pissiv Poiss pani õlgu kehitama. Jah, see on sümboliseeriv „värk“ – sai nähtud, aga muljet küll ei avaldanud.

Aigar: Olin koos Anabeli (Google Mapsi parima liigutaja) ja Käthriiniga hea teejuht. Jõudisme läbi paksu lumesaju käia veel Rue Hautel, imetleda Galerie St. Hubert’i võlvlage, jalutada läbi kuningliku kvartali.

Iris: Pärast mitmetunnist jalgsimatka hakkas meil ikka täiega külm. Õpetaja Merike Mäemets sai nüüd oma kavatsuse ellu viia: kõik lapsed muusikariistade muuseumi! Kuna olime päris läbi külmunud, tuli ruumides ajaveetmine kasuks. Ja oli tõesti vahva muuseum. Võtsime audiogiidi. Majal oli palju korruseid, kus oli väga palju eri pille, alustades väga vanast ajast ja lõpetades keelpillide ja kontsertklaveritega. See muuseum oli just minule. Tundsin end sealt väga hästi.

Anne Marie: Muuseumis käidud, võtsime suuna hotellile. Panime oma asjad tuppa ja läksime ostutänavale, astusime läbi Starbucksist. Tänavad olid õhtul eriti ilusad, sest nende kohal rippusid veel jõuluvalgustid. Täpselt kell 20 pidime olema oma tubades, sest algas nii-öelda turvakontroll. Õpetajad kuulasid meie rõõmud ja mured ära ning soovitasid peagi magama minna. Nii me (tegelikult ka!) tegime, sest päev oli olnud tõesti pikk.

Anita Ly: Teisel päeval, pärast hommikusööki, panime asjad kokku ja sõitsime metrooga Euroopa Parlamenti. Läbisime europarlamendi turvakontrolli ja läksime istungi-loengusaali. Jana Jalvi-Robertson tutvustas meile lähemalt ELi loomislugu ja parlamendi tööd. Tema jutt köitis mind, sest ta oskas jutu sees andekalt nalja visata. Samuti ei hakanud ta midagi ilustama, vaid rääkis nii, nagu asjad on, ja avaldas, mida tema teeks paremaks.

Anabel: Siis saabus Indrek Tarand, päikeseprillid peas, ametlik riietus seljas, mingi raamat kaenlas. Seejärel asusime küsimusi küsima. Mulle meeldis, kuidas Indrek rääkis. Tema enesekindlus jäi kohe silma. Ma sain oma küsimustele vastused, et miks ta läks poliitikasse. Pärast sain pisut pikemalt vestelda. Ta rääkis minuga nagu täiskasvanuga.

Hanna Maria: Juba esimesest pilgust tundus meid külla kutsunud eurosaadik väga tore inimene. Me saime temalt küsida eri küsimusi ja küsisime ka. Näiteks: milleks ta neid

prille kannab? Saime loogiliselt selge vastuse. Rääkisime poliitilistel teemadel. Pikk arutelu oli samuti Pärnu lennujaama üle. Tema puhul on see hea, et ta on hästi otsekohene ja aus. Ja ta ütles, et parlamendis on ainult 15 inimest, kes suudavad kogu saali naerma ajada, tema on üks nendest. Edasi läksime istungisaali, kus härra Tarand näitas, kus tema istub. Meil oli tõesti väga tore. Reisi alguses mõtlesin, et Euroopa Parlamendi külastus on reisi igavaim osa, aga see oli kõige ägedam.

Iris: Algul oli Indrek Tarandil veidi väsinud nägu ees. Kuid ajapikku läks tal olemine paremaks ja ta naljatas ikka päris korralikult. See oli tore. Saime küsida temalt palju küsimusi ja kuulda, mida ta eri asjadest arvab.

Käthriin: Loengu lõpu poole sisenes ruumi Indrek Tarand. Kohe pidi ta õpetaja Merikesele „aru andma“, miks ta hilines. Ta seletas asja ilusasti ära. Meie õpetaja sai ninanipsu: Indrek luges ette e-kirja, öeldes, et see on meie emakeeleõpetaja kirjutatud, aga tegelikult polnud. Nüüd oli meil võimalus esitada küsimusi, millele europralamendi liige põhjalikult vastas. Mina ei küsinud, kuid mulle meeldisid teiste meie klassi õpilaste küsimused. Minule jäi Indrek Tarandist väga hea mulje. Ta oli humoorikas, meeldiv ja aus.

Iris: Külastasime ka parlamendi istungisaali, mis oli väga suur. Indrek Tarand näitas, kus tema tavaliselt istub ja kus tõlkimiskabiinis on eesti keelde tõlkijad. See oli 13. kabiin.

Anabel: Saime näha parlamendi täiskogu istungisaali, mis oli üüratult suur, kuid ma ei imesta: kuskile tuleb ju 751 inimest mahutada. Üleval on kõigi 28 ELi riigi tõlgid. Kokku peaks olema seal umbes 800 kohta. Rahvasaadikuid on 751. Brexit toob majja palju segadust.

Anita Ly: Nägime istungisaali ja väga huvitavat skulptuuri parlamendihoone sees. Tegime paar pilti ja suundusime koos Indreku ja Thorwaldiga Itaalia restorani lõunale. Seal saime rohkem juttu puhuda Thorwaldiga. Selgus, et ta on väga tore ja huvitav inimene (öige töeline saarlane), kes vaatamata oma noorusele on nii palju käinud ja näinud. Lõunalaua teises otsas jutlesid Indrek ja õpetajad (meie Hendrik ka) nii ägedalt, et neil polnud aega pastatki suhu pista.

Marcus: Enne restorani sisenemist tegid meie õpetajad ulakust. Nad kirjutasid lumme mattunud auto peale lumekirja „Eesti 100“. Mina kortsutasin selle peale kulmu. (Õpetaja Merike ütles enne reisi, et kui ta peaks reisil meie pärast kas või korra kulmu kortsutama, ei anna ta seda meile kunagi andeks. Ta ei pidanud seda kordagi tegema. Me olime nii head lapsed.)

Annabel: Me laulsime Indrekule sünnipäevalaulu: „Soovime jõudu ja edu!“ Tundus, et ta oli sellest päris liigutatud. Thorwaldki ei jäänud tänulauluta. Poolteist tundi läks väga ruttu. Meie vastuvõtjad pidid tõttama oma tegemiste juurde.

Anne Marie: Pärast lõunasööki jäi meil veel tunnike vaba aega. Seejärel krabasime hotellist kaasa oma pagasi, istusime rongile ja suundusime lennujaama. Mõne tunni pärast istusime lennukis ja lendasime Eesti poole. Olime väga väsinud, aga õnnelikud ja kurvad samal ajal. Reis jättis mulle väga sügava mulje. Sellest jäävad ainult positiivsed mälestused. Mul on hea meel, et mul on sellised üliägedad klassikaaslased ja väga vinged õpetajad.

Reimo: Brüsseli reis oli väga kogemuslik, sain uusi teadmisi europarlamendi tööst ja üle oma lennu- ja suurlinnahirmust.

Anita Ly: Reis oli väga lahe ja möödus kahjuks väga kiiresti. Mina oleksin meeleldi veel paar päeva Brüsselit avastanud. Kuid ikkagi sain väga palju uut teada nii Brüsseli, Euroopa Parlamendi kui klassikaaslaste kohta.

Kadi: Loodan, et selliseid toredaid seiklusi tuleb mul veel ette, kas oma praeguse klassi või juba uute inimestega.