Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/01/4957067t1h411e.jpg)
/nginx/o/2019/02/15/11790586t1h97fb.jpg)
Maarjakase talu perenaine Maarja Sepp jooksutab sõrmed üle heleda glasuuriga kaetud anumakaane, mille serv hoiab veidi turri ja mida kaunistavad õrnad sulemotiivid. Sellist motiivi ja teostust kasutab ta keraamilises “Ingli puudutuse” sarjas, millel nagu kõigel Maarjakase savikojas loodul on oma lugu.
“Tookord, kui ma Raplast lapse kaotanud ema juurest kogemusnõustajana koju tulin, oli tunne, et lähen lõhki. Tulin siia ja hakkasin savi rullima. Jätsin servad sellised, nagu need olid, ei lõiganud sirgeks. Savi justkui tahtis mulle öelda, et me kipume liiga palju oma elu ette joonistama, vormima. Ja kui ei lähe planeeritult, tahame iga hinna eest seda parandada, märkamata, et see rebenemine annabki meie elule omapära ja ilu,” räägib Maarja veidi murduval häälel, sest selle jutu taustal säravate silmade varjus on isiklik traagika, kui ta üle kümne aasta tagasi süütalastepäeval kaotas oma kaks väikest last.
