Kirikumõisas avas savisse ­kiindunud Maarja Sepp lapsehoiu

Maarjakase lapsehoius valmistavad mudilased mänguköögis sööki nagu nende emad kodus.

FOTO: Urmas Luik

Maarjakase talu perenaine Maarja Sepp jooksutab sõrmed üle heleda glasuuriga kaetud anumakaane, mille serv hoiab veidi turri ja mida kaunistavad õrnad sulemotiivid. Sellist motiivi ja teostust kasutab ta keraa­milises “Ingli puudutuse” sarjas, millel nagu kõigel Maarjakase savikojas loodul on oma lugu.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

“Tookord, kui ma Raplast lapse kaotanud ema juurest kogemusnõustajana koju tulin, oli ­tunne, et lähen lõhki. Tulin siia ja hakkasin savi rullima. Jätsin servad sellised, nagu need olid, ei lõiganud sirgeks. Savi justkui tahtis mulle öelda, et me kipume liiga palju oma elu ette joonistama, vormima. Ja kui ei lähe planeeritult, tahame iga hinna eest seda parandada, märkamata, et see rebenemine annabki meie elule omapära ja ilu,” räägib Maarja veidi murduval häälel, sest selle jutu taustal säravate silmade varjus on isiklik traagika, kui ta üle kümne aasta tagasi süütalastepäeval kaotas oma kaks väikest last.

Uue harrastuseni juhatas noore naise terapeut, kes temaga ­savi voolis. Talle meeldib savi vastupanu vormijale, kes eset kujun­dades savi seest oma hinge üles leiab. Keraamikaringi minek aitas Maarjal poeg Tomiga üle saada esimese abielu purunemisest. Nüüd on tema enda savikojas agar abiline paariaastane Lille Ly, teisest abielust sündinud pesa­muna.

Tagasi üles