Esikolmikusse jõudnud kaitseliitlased Taani öisel patrullvõistlusel: Päris karm oli, võit jäi vastutegevuse tõttu tulemata
27. veebruar 2019, 14:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Utria dessandi võitnud Pärnumaa maleva liikmed tulid nädalavahetusel Taanis patrullvõistlusel Blue Nail 32 võistkonna hulgas kahe meeskonnaga esikolmikusse.
Utria dessandil koos võistelnud nelik – Kristo Sinivee, Kristo Pihlak, Peedu Perner ja Henri Noormets – läks Taanis rajale kahe meeskonnana, et läbida kahest distantsist pikem, 60kilomeetrine rada. Kokku võistles nii pikemal kui lühemal maal Sinivee sõnutsi ligikaudu 50 kahe- ja kuueliikmelist esindust.
Eestlased pani proovile mägisem maa ja keerulisem vastutegevus, kui oli kodusel jõuproovil.
“Päris karm oli. Ise me ei võinud öövaatlusseadmeid ja GPSi kasutada, kuid vastasel olid nii öövaatlusseadmed, termokaamerad kui muud vahendid,” rääkis teiseks tulnud meeskonna liige lipnik Kristo Sinivee. Peale selle olid päevasel ajal suletud kontrollpunktid ja sellal pidid meeskonnad end vastase eest peitma.
“Kell seitse hommikul läksid punktid kinni ja olid suletud õhtul kuueni,” meenutas Sinivee. “Aga kuna Taani on selline, nagu ta on: enamasti on lage väli ja siin-seal võsa, oli üpris keeruline leida peitumiskohta, mida vastane ei näe.”
Vastasel oli kasutada peale termokaamerate päevasel ajal nii jäljeajamiskoerad, ATVd, droonid kui vaatluslennukid.
Siiski leidus peitumiselgi plusse. “Päevasel ajal liikusime võimalikult järgmise punkti lähedale, et leida vähegi kõrgem haljastus, mille alla peituda. Tegime kiirelt süüa ja magasime, et taastuda. Selles mõttes, oli hea, et sai 11 tunni jooksul välja puhata ja õhtul uue hooga peale minna,” jutustas Sinivee.
Patrullvõistlusel osalenud meeskonnad:
2. koht - lipnik Kristo Sinivee, nooremleitnant Kristo Pihlak
3. koht - seersant Peedu Perner ja nooremleitnant Henri Noormets
Sinivee hinnangul jäigi just vastutegevuse tõttu esikoht tulemata, kuigi Eesti võistlustel oleks vastasele vahelejäämine tähendanud tiheda konkurentsi tõttu kohe esikolmikust väljalangemist. “Taanis see meil korra siiski juhtus, kuna lennuki pealt võttis kaamera meid üles ja termokaameratega profisõdurid said meid kätte,” avaldas Sinivee. “Ikka palju kordi sai vastase eest jooksu pandud, kuid snaipriüksus, kellele vahele jäime, oli väga motiveeritud.”
Pärnumaa mehi vedas seekord alt laskminegi – nõrgemast õlast ja öösihikuga, relvaks M16, mida Kaitseliit iga päev ei kasuta. “Teise punktina ei tundnud me kahjuks ära kõiki lennukeid, mis nimekirjas olid, ja sealt jäi ilmselt punkte saamata,” nentis Sinivee.
Rajal tuli peale eestlastele tavapäraste ülesannete nagu meditsiiniharjutuste sooritamine, takistusribade läbimine, relvade kokkupanek ja veekogude ületamine puhuda täis õhupall ja sobitada kokku legoklotse.
“Õhupalli pidi puhuma kinnisilmi, palli ei tohtinud puhuda lõhki ja mõõtmisel sai iga sentimeetri eest punkti. Legoklotse pidi kokku panema üks võistleja teise võistleja kirjelduse järgi. Sealjuures ei tohtinud omavahel suhelda,” selgitas Sinivee.
Muu hulgas ületati öösel jõgi ujukeid kasutamata, vaid julgestusköie abil.
Võistkonna esindaja ja toetajaliige Taanis oli vanemveebel Hannes Aus. “Toetajaliikmeta ei saavuta ükski meeskond häid tulemusi, tema ülesanne on võistkonna kohaletoimetamine ja ka koos ülesannete lahendamine. Ta on kontaktisik korraldajate ja võistlejate vahel. Meie asi oli minna rajale ja võistelda ja tema hoidis kõik ülejäänu korras,” lõpetas Sinivee.