Eilse emakeelepäeva jätkuks arutleti, kuidas mõjutab võõrsil elamine suhtumist emakeelde. Erala meenutas aega, mil Norras elades oli keel niivõrd hästi suus, et kohalikud pidasid tedagi norrakaks. See tekitas temas pigem kurbust, sest kodu ja juured olid temast nagu kadunud. Keel on ju oma pärandi üks vorme.
Samuti selgus jutu käigus, et eestlastel on komme kasutada sõna “okei”, kuigi meie oma keeleski on samaväärne sõna “olgu”. Millest see tuleb? Asi ei ole mugavuses, vaid pigem harjumuses. Nii arvas Vadam, et harjumusi saab muuta end pidevalt kontrollides. “Tšau!” asemel hüüda “Tere!” või “Tervist!”, “okei” asemel “olgu”.
Peale selle tegid toimetuse esindajad saatejuhilegi testi, kontrollimaks, kui soravalt ta oskab emakeele täishäälikud ette lugeda.