Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/01/26/4905989t1h9e4e.jpg)
/nginx/o/2011/12/14/875412t1h694f.jpg)
Seitsmenda klassi poisil Meelis Ermil oli hea meel matemaatikatunnist pääsemise üle, kui tundi seganud koolitädi kiiresti mõnda poissi appi palus. Minut hiljem poiss kahvatas, nähes õpetajate toa põrandal lebamas oma kooli elutut ajalooõpetajat, keda kolleeg Eve Sikka elustada püüdis.
Esmaspäev, 6. detsember 2010 oli vastikult tuisune talvepäev. Mõne päeva eest oli Eestit laastanud krõbe, paarikümnekraadine külm ja vaid mõne päeva kaugusel oli lumetorm Monika, mis jättis enamiku Eestist lumevangi.
Pärnumaa Vändra valla Pärnjõe põhikooli 49aastane ajaloo- ja füüsikaõpetaja Andrus Ütt sättis end nagu iga teise tööpäeva hommikul tööle.
Kahetsusväärsel kombel jäi mees just tol hommikul bussist maha ja pidi kahlama ligi kolm kilomeetrit lumes, enne kui tuttav ta auto peale korjas.
“Sõber ütles, et ma olin tol hommikul kuidagi vaikne ega võtnud üldse juttu üles,” meenutas muidu jutukas ja sageli nalja viskav Ütt.
Tuttav tõi Üti koolimaja juurde, kuid maja juures hakkas mehel halb. Kuidagi jõudis ta õpetajate tuppa, kus tunni ajal oli ainsana juhuse tõttu majja sattunud valla sotsiaalpedagoog Ester Esula.
“Ma sain vist infarkti,” pomises Ütt sotsiaaltöötajale ja varises elutult põrandale.
Ehmunud Esula helistas kiirabisse ja tõttas siis maja peale abi otsima. Esmalt leidis ta kooli õppealajuhataja Aime Auksmaa, kes omakorda kutsus appi algklasside õpetaja Eve Sikka. Külaelus aktiivselt osalev ja MTÜ Pärnumaa Kodukanti juhtiv Sikka oli läbinud mitu esmaabikoolitust ja teadis, mida teha.
“Olen andnud küll esmaabi liiklusavariidel, aga mõlemal korral olid pindmised klaasilõikehaavad ja elustanud ei olnud ma varem ühtki inimest,” nentis Sikka. “Kui tuppa astusin, oli Andrus juba näost lilla ja mu esimene mõte oli: süda. Mu enda emaga oli just sama juhtunud.”
Elustamine kestis igaviku
Sikka sõnade järgi ei ilmutanud kolleeg mingit elumärki. “Süda ei löönud, keel oli alla vajunud, inimene korises, sest hingata ei saanud enam,” kirjeldas naine õudseid hetki. “Aime tõi mulle hingamisklapi ja mina tegin samal ajal südamemassaaži. Kui olin paar korda pumbanud, tundsin, et ma ei jõua seda üksi teha, ja palusin endale appi kutsuda kellegi seitsmendast klassist, sest nad olid äsja läbinud päästeameti laagri “Kaitse end ja aita teist”.”
Mullu seitsmendas klassis õppinud, toona 13aastane Meelis Erm on väikeses Pärnjõe koolis tuntud popi ja abivalmi poisina, kes varemgi oli koolitädidel abiks käinud.
“Koristaja oli ennegi käinud tunni ajal abi küsimas, näiteks on vaja olnud mõni kork maha keerata,” rääkis Erm. “Nii ma siis läksingi, et saab matemaatikast ära ka.”
Poiss jooksis õpetajate tuppa ja ehmatas kõvasti, kui nägi seal õpetajat maas lamamas.
“Õpetaja lasi mul alguses klapiga hingamist teha, aga kuna me ei olnud seda laagris nuku peal läbi teinud, ütlesin talle, et ma ei oska,” meenutas poiss. “Siis õpetaja näitas mulle ette, kuidas teha südamemassaaži, ja hakkasin seda tegema.”
Keegi ei oska enam täpselt öelda, kui kaua õpetajat elustati, kuid asjaosalistele paistis see igavikuna. “Niikaua kui tegime massaaži ja hingamist, hakkas Andrus näost roosakaks minema, kui jäi väike paus sisse, vajus lillakaks tagasi,” tõdes Sikka.
Lõpuks, asjaosaliste hinnangul 15–20 minutit hiljem jõudis läbi tuisu Vändrast kohale kiirabibrigaad, kes võttis elustamise üle.
Et massaaž ei mõjunud, võttis kiirabi välja elektrišokiaparaadi ja kasutas seda elutu õpetaja peal kolm korda, enne kui Andrus Üti süda taas tööle hakkas.
Kiirabi viis patsiendi Pärnu haiglasse, kust ta suunati Tallinna. Hiljem saadeti mees ravile Tartusse.
Praegu on Andrus Ütt Pärnjõe põhikoolis tööl tagasi ja nendib, et mullu 6. detsembril oli tal õnne. “Oleks see asi juhtunud metsavahel tee peal, oleks ilmselt sinna jäänudki,” avaldas mees. “Loomulikult jääb mul Eve ja Meelise suhtes tänutunne. Peab edaspidigi nende lähedusse hoidma ja lootma, et teist kordagi aidatakse.”
Tähistab nüüd kahte sünnipäeva
Ütt teab nüüd, et infarkti põhjustasid tal ummistunud veresooned. Pärast juhtunut jättis varem kirgliku suitsetajana tuntud õpetaja sigaretid ja püüab elada varasemast tervislikumalt.
Kuigi koolipere sõnade kohaselt ei uskunud isegi kiirabi aasta tagasi, et Ütt ellu jääb, ei ole mehel õnnetusest kahjustusi. Imekombel säilis tal kogu mälugi.
“6. detsember on nüüd mu teine sünnipäev. Sel aastal tähistasin seda Tartus arstide juures juhtmeid täis riputatuna koormustesti tehes,” naljatas Ütt. “Õnneks olid kõik näidud korras.”
Kooli õppealajuhataja Auksmaa teavitas elupäästjatest telekanalit TV3, mis tunnustab Eestimaa uhkuse tiitliga inimesi, kes on saatnud korda midagi kangelaslikku. Tänavu pälvivad teiste seas tunnustuse Sikka ja Erm.
Auhinnagalaõhtut näeb TV3s sel pühapäeval, 18. detsembril.
