Näiteks sel suvel küsiti, kas SUP-lauaga saab Pärnust Kihnu aerutada, kas Pärnu linna lipp on inspireeritud Soome riigilipust ja miks kuulutati Eesti iseseisvusmanifest välja Pärnus päev varem kui Tallinnas.
„Tüüpiline külaline küsib esimese asjana kaarti ja kuulab ära infotöötaja, kes selgitab, kus me asume, kus on vanalinn ja rand, ning näitab kaardil kätte numbritega tähistatud vaatamisväärsused. Seejärel küsib keskmine külaline, kuhu ta võiks lõunale minna, millist spaad külastada või mida lastega teha. Kui turist peatub siin pikemalt, uurib ta, kuidas pääseda Soomaale või Kihnu saarele. Väga palju päritakse Eesti rattateede kohta ja küsitakse, kuidas rattaid transportida, kui rong enam Pärnusse ei käi,“ selgitas Murumägi.
Kui maakonna puhul pärivadki turistid enim Soomaa, Kihnu, matkaradade, karavaniparkide, telkimiskohtade ja jalgrattateede kohta, siis Pärnu linnas tuntakse enamasti huvi siinse looduse, muuli, spaade, jalgrattarendi, söögikohtade, ürituste, muuseumide ja perega ajaveetmise võimaluste vastu.
„Vahel uuritakse madala veetaseme ajal, miks rannaelevant veepiirist nii kaugel asub. Ja kui vastata, et veetase on madal, uuritakse, et kui on mõõn, mis kell tõus tuleb. Siis saame seletada, et meil pole tõus ega mõõn, vaid veetase oleneb tuulesuunast ja sademetest. Ühed austraallased küsisid aga, kas Pärnus vahel lund ka sajab. Kui seletasime, et jah, vahel jääb lumi terveks talveks maha, oli neil raske seda uskuda. Samuti ei tahtnud nad uskuda, et meile on 27 plusskraadi juba päris palav. Austraallastele on see lihtsalt soe,“ rääkis Murumets.