Elmar Trink: Mihklile oli kõige tähtsam pere

Pärnu Koidula muuseumi juhataja Elmar Trink märkis, et Mihkel Smeljanski oli üks väheseid, kel hea huumoritunnetus. Foto: Ergo Kuld/Postimees

“Sõpru ta hoidis, kuid kõige tähtsam oli talle pere,” iseloomustas täna meie seast lahkunud lauljat ja näitlejat Mihkel Smeljanskit kolleeg ja pikaaegne sõber, Pärnu Koidula muuseumi juhataja Elmar Trink.

Trink sai Smeljanskiga lähemalt tuttavaks aastal 1982, mil Trink lõpetas lavakunstikooli. Mehed asusid umbes samal ajal tööle Pärnu Endla teatrisse. “Mängisime väga paljudes tükkides koos. Mihkel oli mees, kes aitas mul siia sisse elada,” on Tringil siiani meeles.

“Olime lähedased. Meid ühendas huvi muusika vastu. Käisime perekonniti läbi,” jätkas mees. Nii arvas Trink mõni aasta hiljem, et oma pojalegi sobib nimeks Mihkel.

Sõpruskonnas oli Smeljanskil omapärane hüüdnimi: Bubby. “Mina ei suutnud teda mitte kunagi nii kutsuda. Vastastikune lugupidamine oli suur,” selgitas muuseumi juhataja.

“Nagu näitlejatel ikka oli tal kaks maski: helge ja traagiline,” jätkas Trink.

“Huumoritunnetusega inimesi on vähe. Mihklil oli see vaieldamatult olemas,” meenutas ta.

Hiljuti pälvis Smeljanski Pärnu linna teenetemärgi. Jaanuaris tuli teade, et koos kamraadi Jüri Vlassoviga saadakse Eesti Vabariigi presidendilt Valgetähe V klassi teenetemärk. Smeljanski hindas tunnustust kõrgelt. “See läks talle korda,” oskas kolleeg öelda.

Viimati kohtuti Smeljanski Saaremaa talus, mida Trink nimetab nende pere elutööks.