Kommentaar: Viskulis 20 aastat hiljem

”Kolm slaavi õde”: Ukraina Leonid Kravtšuk, Valgevene Stanislav Šuškevitš ja Vene Boriss Jeltsin. Foto: Internet

Kevadel osalesid Valgevene teadlased konverentsil Tallinnas ja nii tuligi detsembris ootamatu kutse osaleda konverentsil ”SSSR – 20 aastat hiljem“ Viskulis. Kes ei tea, siis seda nime kannab Nikita Hruštšovi korraldusel 1957. aastal ehitatud jahiloss Valgevene-Poola piiri äärses looduskaitsealas Belovežskaja puštšas (BP, poola k Bialowiecza primeval), kus 8. detsembril 1991 formaalselt jahiretkel olnud Venemaa president Boriss Jeltsin, Ukraina president Leonid Kravtšuk ja Valgevene ülemnõukogu esimees Stanislav Šuškevitš koos oma peaministritega tegid otsuse lahkuda Nõukogude Liidust.

Sellele USA taganttõugatud – eriti Ukraina osas – ”kolme slaavi õe“ lepingule järgnes ”viie moslemi venna“ ehk Kesk-Aasia vabariikide teade NList lahkumise kohta (13. detsembril Ašgabatis, tekstil lisamärkus: ”Kuna seda tegi ka Ukraina“). Nii ei jäänud Mihhail Gorbatšovil muud üle, kui NL 25.12.1991 ametlikult lõppenuks kuulutada.

Mõistagi läksin sinna sooviga isiklikult ajalooline piljardisaal üle vaadata, kuulsa laua taga istuda ja pilti teha. Ent esmalt ajaloost. Tegemist on väidetavalt vanima looduskaitsealaga Euroopas ja seda tänu Poola kuningaks valitud Leedu vürstile Jagailole, kes selle hiigelmetsa (praegu 62 500 ruutkilomeetrit Poolas ja 87 500 Valgevenes) 6. oktoobril 1409 enda ja oma onu Vytautas Suure jahimaaks kuulutas. Sealt olla mindud Grünwaldi ristirüütleid võitma ja sajandeid kehtinud BPs kord, et metsloomi tohtis tappa vaid kuningas ja kui keegi juhtus surmama kohaliku loomade kuninga piisoni, tapeti temagi!

1793 läks mets Venemaa koosseisu ning Katariina II ja tema poeg Paul jagasid metsa ja jahipidamise õigust paremale-vasakule. Teada on seegi, et Napoleoni põgenev armee toitis end metsloomade tapmisega. Pärast Poola 1831. aasta ülestõusu sattusid metsa omanike sõpradeks puiduvedajad (selle kasu oli veetrasside kujundamises). Totaalsele laastamisele ja loomade tapmisele tehti lõpp alles 1888. aastal, kui tsaari pere BP oma valduseks kuulutas. Viimane tsaarilik jaht peeti 1912. aastal. Esimese maailmasõja ajal marssis metsa Saksa keisri armee, kes samuti loomi tappis, ent ühtlasi ehitas ligi 300 kilomeetrit raudteed läänest itta.

Sõja järel läks enamik BPst Poolale ja marssal Pilsudski toetusel taastati 1929 piisonikari (praegusele karjale panid aluse kaks loomaaedadest toodud emaslooma ja pull).

Seejärel viskas BP-le silma Hitleri järglaseks kuulutatud ja Reichsjägermeister’i tiitliga uhkeldanud Hermann Göring, kes saigi Hitlerilt BP peaaegu endale. NLiga peetud sõja päevil valvas kaks Göringile alluvat diviisi, et keegi metsa ei pääseks, ja nii see loodustükk sõjast peaaegu puutumatuna säilis.

1944–1957 oli BP NSVLi täiesti suletud piiritsoon. 1956 toimus NLi ja Jugoslaavia suur leppimine ja Tito jahipidamiskohtadest vaimustunud Hruštšov andis korralduse viivitamata midagi analoogset ehitada. Juba järgmisel aastal oligi Tito-Hruštšovi ühisjaht Viskulis.

Kui Hruštšov oli armastanud, et talle loomad ette aetakse, siis Leonid Brežnevile meeldinud öösel autotulede vihku sattunud loomi kõmmutada. Jeltsin olla proovinud seda ja teist ning veel sagedamini polevat ta metsa jõudnudki. Ka 8. detsembri hommikul oli jahil osalenud vaid Ukraina paar Kravtšuk ja Vitold Fokin. Jeltsin käis hiljemgi samas paigas jahil, ent tema ametist lahkumise järel muutus Viskuli osale Venemaa poliitikutest vihkamise kohaks.

Tegu on nendega, kes loevad, et NLi laialisaatmise otsus oli vale, mõnele “geopoliitiline katastroof”. Nende protest on võtnud kõige eriskummalisemad vormid: ühe hotellikompleksi ees näidati kolme puud, mis sümboliseerivat koha needmist, ja nende istutajad olnud Venemaa riigiduuma liikmed. Giidi sõnutsi tuli Viskuli jahiloss 2003. aastal sulgeda külalistele, sest seal otsustatuga rahulolematud polevat säästnud laudu ega toole ning olla oma arvamused otsuse suhtes isegi seintele jäädvustanud.

Samal ajal tasub teada, et 12. septembril 2008 ehk pärast sõda Georgias, kui Euroopa Liit jätkas aasta varem alanud lähenemist Valgevenele (2004–2006 kehtestatud sanktsioonid võeti maha), toimus just Viskuli lossis Poola ja Valgevene välisministrite Sikorsi ja Martõnovi kohtumine. Mõistagi sai see teoks batka Lukašenka loal ja ma küll otsiks sellest 8. detsembri 1991 veel kord rõhutamist.

Paraku oli ja on Pariisile ning Berliinile rohkem istunud see, et Valgevene oleks pigem Kremli rüpes. Ja nii kaks aastat hiljem taas läks.