Kas otsest kokkupuudet viirusekandjaga on? Sümptomeid?

Kaitsekostüümis meedik. Foto: Tairo Lutter

Üleeilsest arvavad naabrid, et meie pere liikmed kannavad uut koroonaviirust. Kuigi post­apokalüptilist tegelast meenutav tervishoiutöötaja tõepoolest meie kodus käis, ei teadnud me eilseni päris täpselt isegi, kas olime nakatunud või ei. Seega istusime neli päeva luku taga.

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et käisime elukaaslasega eelmisel nädalal Saaremaal. Spaades ja muidu ringi vaatamas. Kaks ööpäeva lakkamatut seiklemist ja suplemist. Siis ei teadnud keegi, et sealtki on lootust nakkus saada.

Teisipäeval selgus tööl, et pressipeol, kus kolleegidki käisid, pidutses teistega kõrvuti koroonaviiruse kandja. Peol olnud kolleegid läksid kodukontorisse. Teistele seda soovitust esialgu ei antud, sest risk olevat väike. Säärase soovituse saime mõne päeva pärast ja tööandja algatusel.

Reedel ilmnes aga, et lapse koolis oli mitu päeva tööl ol- nud õpetaja, kel tuvastatud COVID-19. Pärast mõningaid segaseid sõnumeid teavitati linnast, et selle asutuse õpetajad ja õpilased peavad nüüd kaks nädalat karantiinis olema.

Selge. Põhjusi piisas. Määrasime end kogu perega isolatsiooni kaheks nädalaks. Kuid miski jäi kripeldama. Kas tervete inimestena kodus istudes ei koorma me asjata juba niigi kriisis süsteemi? Mida peaksime tegema ja kuidas käituma? Äkki tasuks end igaks juhuks siiski testida?

Ligemale kümne sentimeetri pikkune kaabits, mis ninna lükatakse ja mida seal keerutatakse, ei ole küll mõnus.

Perearsti nõuandetelefonil saime infot, kuid siiski mitte sellist, mis kindlustunde andnuks. “Kas otsest kokkupuudet viirusekandjaga on?” – Kindlalt teada olevaid ei, võimalikke üsna mitu. “Sümptomeid?” – Noh, on, mõni. Selleks ajaks olin endal mõõtnud kerge palaviku. Enesetunnegi oli natuke imelik: justkui rinnus pigistaks ja olemine nõrk. Aga kas see oli vaid ettekujutus?

Igal juhul öeldi nõuandeliinilt, et peaksime koju jääma, kuid põhjust testida pigem pole. Soovitati lastega omale haiguslehed skeemitada. Olgu.

Pühapäeva ennelõunaks oli selge, et igaks juhuks sooviksime siiski veidi meditsiinilist nõu. Pesamuna köhis juba päev varem õhtul nii, et oli pool ööd üleval ja palavikus. EMOsse ei tohi ju viiruse kahtlusega minna. Nüüd me enam kiirabist ei pääsenud.

Kell pool 12 helistasime 112 ja selgitasime olukorda. Selge, meeskond tuleb, oodake. Kella kolme paiku helistati uuesti, meeskond on varsti kohal. Mõne tunni pärast jõudiski. Muheda olekuga kiirabitöötaja astus masinast välja: “Tere!” – “Tervist! Kena kostüüm teil!” – “Rasked ajad nõuavad vastavaid meetmeid!” Ja astusime koos tuppa.

Uue koroonaviiruse proovid Pärnus

Alates 16. märtsist ei tehta teste enam kõigile uue viiruse kahtlusega, vaid ainult eakatele, tervisehäiretega ja muudesse riskirühmadesse kuuluvatele inimestele.

• 11.03 - 0 positiivset
• 11.03 - 0 positiivset
• 12.03 - 0 positiivset
• 13.03 - 2 positiivset
• 14.03 - 10 positiivset
• 15.03 - 5 positiivset
• 16.03 - 4 positiivset

Andmed: Pärnu haigla

Neljalt inimeselt proovi võtmise peale kulub umbes pool tundi – seda koos paberimajandusega. Ligemale kümne sentimeetri pikkune kaabits, mis ninna lükatakse ja mida seal keerutatakse, ei ole küll mõnus. Veel vähem meeldib see pisikestele lastele. Aga võetud need proovid said.

Eilseni istusimegi perega targu kodus. Ootasime. Niikaua olime nelja seina vahel, kuniks testitulemused laekusid. Väljas käisime üliharva: tühjal tänaval väikesel jalutuskäigul, toidu tõid tuttavad ja pereliikmed ukse taha. Igaks juhuks. Kuniks selgus, et olime ilmselt külma saanud. Ja hoolimata sellest, et karantiin polnud üldse nii hull, kui võinuks arvata, oli kergendus suur.

Sest kogu sellest uue viiruse ohuga kaasnevast ebamugavusest veel painavam oli ja on mõte nakatada oma ettevaatamatusest vanainimesi. Või hoopis noori, kes oma eakatele sugulastele ohtliku viiruse viia võiksid.

Loodetavasti mõtlevad samamoodi paljud. Sest nädalavahetusel teatas terviseamet, et edas­pidi testitakse koroonaviiruse suhtes vaid neid, kes riskigrupis: eakaid ja haigeid. Ülejäänud ei saagi ­teada, mis asi seda kerget köha või palavikku täpselt põhjustab.