Lugejakiri: Silmadele klapid või WC uks lukku

“Tuli aeg, kui teler enam pilti ei edastanud: oli vaja digiboksi. Jaa, uus tehnoloogia,” kirjutab pärnakas Isabell Maripuu ja ütleb, et nüüd on jälle uus aeg, mis nõuab uusi seadmeid, et televiisor pilti näitaks. Foto: Wikimedia Commons

Justkui oleks vähe sellest, et viiruse tõttu oleme koju üksindusse sunnitud, tuli teade, et uuest aastast on teleriekraan pime. Mäletan hästi seda aega aastate eest, kui pidime ämmale maale nüüdisaegse antenni paigaldama, et ta saaks televiisorisse pildi, sest enne üksiktalus elanud vanavanemad kuulasid vaid raadiot, neil telerimuret polnudki.

Õpetasime vanaproat pulti kasutama, sest ämm polnud sellise imeriistaga kokku puutunud, tema tahtis ikka pildikastil nuppe keeramas käia.

Siis tuli aeg, kui teler enam pilti ei edastanud: oli vaja digiboksi. Jaa, uus tehnoloogia, pilt imeselgeks. Vaevalt keegi oma silmaga seda pildivahet märkas, aga digiareng toimus ja ilmselt signaali edastus parem, lihtsam. Saigi jõuluks aparaadid vanematele kingitud ja endalegi soetatud. Aga oh häda, nüüd tuli väärikas eas inimesele õpetada juba kahe puldi kasutust.

Keeruline, aga õppimine on igas eas üks kasulik ettevõtmine. Siiski kulus närvirakke, sest tihti tuli püüda telefonitsi seletada, miks äkitsi miski ei tööta, mis nuppu peaks nüüd vajutama, et see nii-öelda jama ekraanilt kaoks või pilt taas tuppa tuleks. Mäletan, et joonistasin endale vanemate pultidest pildid, et saaks telefonitsi abi osutada.

Ja nüüd olen ise vana ja saanud ehmatuse osaliseks. Ainuke hea asi seegi, et vanemaid enam ei ole (kas pole vastik tõdemus?), pean tegelema vaid iseenda ja oma murega. Uuest aastast ei näe enam välisantenni kaudu tuleva signaali abil teleripilti oletuslikult lausa 100 000 majapidamist. Edastatav signaal saab olema vaid HD-vormingus. Progress progressiks, aga mina!? Ja mitte ainult mina.

​

Korralik, võimas antenn sai pandud katusele paarkümmend aastat tagasi. Kapitaalremondi käigus vedasime igasse tuppa kaabli ja panipaika signaalijagaja. Siis hakkasid järjest kaduma vabalevikanalid.

Korralik, võimas antenn sai pandud katusele paarkümmend aastat tagasi. Kapitaalremondi käigus vedasime igasse tuppa kaabli ja panipaika signaalijagaja. Siis hakkasid järjest kaduma vabalevikanalid. Õnneks oli majas juba ruuter interneti jagamiseks, võimaldades võrgu kaudu edastatavaid programme tellida. Pealegi lubasid teenusepakkujad, et kui tellite interneti- ja telefoniteenust samalt firmalt, saab telekanalid palju soodsamalt.

Saigi leping tehtud ja elutuppa, kuhu netikaabel veeti, tuli nüüd telepilt suure hulga kanalitega. Pulte oli juba kolm. Kümmekond aastat tagasi jätkus raha uue teleri ostuks, sest oli töö ja sissetulek. See oli tore aeg: suure ekraaniga, tänapäevane, kõigi võimalustega digiteler ja veel hulk kanaleid ning ainult kaks pulti.

Magamistuppa jäi vana kineskoopteleviisor vabalevikanalite vaatamiseks. Mäletan, kui murdsin jala ja olin voodisse aheldatud, siis oli see riist täiesti asjakohane. Kätte on jõudnud aeg, kui olen vana ja haige ning võimalus vaadata magamistoa telerit on osutunud üsna oluliseks. Vaatan siis, kui ei jaksa voodist tõusta või kui öösel uni ära läheb. Paar aastat tagasi arvasid sugulased, et oleks aeg vana teler prügimäele saata ja uus suur asemele kinkida. Mõeldud-tehtud. Ostmisel soovitati kindlasti vaadata, et oleks 4K – ei teadnud, mida see tähendab. Uus suurem teler paigaldati elutuppa, varem elutoas olnu läks magamistuppa välisantenni külge.

Esialgu, pärast teadet, et vabalevi TV-ülekanded tulevad uuest aastast HD-vormingus, ei ehmunud, sest teadsin, et minul on nüüdisaegsed televiisorid ja kõik kombes. Kes siis ikka teiste muredele mõtleb? Aga ehmatus oli suur, kui märkasin oma magamistoa teleril SD-märki. Esialgu lootsin, et tegemist on lihtsalt valeseadistusega, aga selgus, et minu kümme aastat vanal suurel LCD-televiisoril ei olegi HD-valmidust. Hakkasin otsima lihtsamat ja odavamat viisi ka uuel aastal antenni kaudu tulevaid kanaleid vaadata. Lootsin, et ostan siis mingi analoogse digiboksi nagu kunagi varem.

Elektroonikakauplusest vastati, et sellise liidese soetamine on võimalik vaid teenusepakkujatelt. See info osutus küll ekslikuks, sest üks variant on ka kauplustes olemas, ainult et selle peab laost tellima ja hind on 30 eurot. Teenusepakkujate digiboks maksab sadakond eurot. Võib ju arvata, et kui lepin vabalevist tuleva vaid mõne programmiga, siis ilmselt on minu rahalised võimalused kesised (35 eurot on kümne päeva toiduraha). Pealegi, jälle mässata kahe puldiga, seadistada teler, paigutada kusagile uus kast, mis vajab pikendust, et pista uus juhe seina, ja elektrikulu suurenemine. Vaat sellised “väikesed” ebameeldivused.

Töölkäija ütleb, et seitse eurot kuus pole ju palju, aga töövõimetuspensionärile tähendab see kahte päeva söömata – ehk tulekski kasuks!

Teenusepakkujalt saab teenuse soodsalt, ainult seitse eurot kuus – digiboksi rent ja veel hulga programme juurde, aga selleks peaks ka magamistuppa ruuterist kaabli tõmbama. Kes seda teeb ja kuidas, kui seade asub alumisel korrusel? Töölkäija ütleb, et seitse eurot kuus pole ju palju, aga töövõimetuspensionärile tähendab see kahte päeva söömata – ehk tulekski kasuks! Ja nagu me teame, kui ei söö, siis võib ka WC ukse lukku keerata, jälle kasud sees, vee kokkuhoid.

Seega on variant loobuda teleri vaatamisest, olla kui silmaklappidega ja kuulata raadiot, mis on nii armsalt veel keeratavate nuppudega ega vaja mingeid lisasid või seadistamist. Oled voodis, keerad nupu valjemaks ja kõik uudised tulevad otse kõrvu, kui muidugi kuulmine korras. Ei mingeid lisaväljaminekuid ega muretsemist uue seadme kasutamise keerukuse pärast.

Pealegi arvan, et iga uuenduse puhul võiksime ju mõelda varuvariantidele: kui mingil põhjusel internetiühendus katkeb või katkestatakse, on vähemalt antenni kaudu ehk võimalus teateid rahvale edastada.

Elagu uus tehnoloogia ning hävigu vanad ja viletsad hädaldajad!