Koroonaviiruse tõsiduses kahelnu jõudis haiglasse viimasel minutil

Kui 63aastane Merike Pitškar oleks veel üheks ööks koju jäänud, poleks ta arstide sõnutsi enam ärganud. Foto: Mailiis Ollino

“Põiekateeter, alasti lina all pikali voodis, ühtlane niiske palavus nagu troopikamajas, ei aknaid ega sinist taevast.”

Just nii meenutab 63aastane kolme lapse ema Merike Pitškar oma esimest ööd intensiivraviosakonnas, kuhu ta sattus pärast koroonaviirusega nakatumist.

Pitškar tunnistab, et enne haigestumist ta piiranguid ei järginud. Suud ja ninagi oli vaid korra maskiga katnud. “Käisin igal pool ilma maskita ja arvasin, et mulle see haigus külge ei hakka,” avaldab naine, kes ei kuulanud oma poe­gagi, kes hiljuti oli koroona selja­tanud. “Poeg ütles, et ma paneks maski ette, sest koroona ei ole ­nali, aga ma ei kuulanud.”

Kui Pitškari poeg põdes pärgviirust kergemalt, siis ema pääses napilt surmasuust.

Kõik sai alguse veebruari lõpus, kui ärgates valutasid Pitškaril nii pea, põlved kui randmed. Söögiisu polnud.