Astrid Hindriks: Kogukonnad mängivad kodulinna arengus võtmerolli

Pärnu linna üldplaneeringu tegemisel tuleks arvestada kogu omavalitsuse territooriumi tervikuna. Foto: Urmas Luik

Pärnu linnavolikogu ühenduste ümarlaud alustas tegevust 20. novembril 2007. Ühise laua taha istusid volikogu esimees Ahti Kõo ja linna eri ühenduste esindajad, kes soovisid kaasa rääkida Pärnu arengus. Valisime formaadiks ümarlaua.

Kümme aastad toimus ümarlaud kord kuus ja kolm viimast aastat kord kvartalis. Kuni COVID punni ette pani.

Ümarlaual tutvustas volikogu esimees esimese päevakorrapunktina töös eelnõusid ja tehtud otsuseid. Oli päevateema, mille seletasid lahti linnavalitsuse ametnikud. Arutati linnakodanikule tähtsaid teemasid: laste koolitee ohutus, lapsevankriga ja invatooliga juurdepääs ühistranspordis, alkoholireklaam tänaval laste- ja spordiasutuste lähedal, avaliku ruumi kujundamine, linna heakord. Teemasid jagus.

Kui viga näed laita, seal tule ja aita: vajadusel sõnastati ettepanekud linnavalitsusele, et probleem lahendada.

Kuidas edasi?

Aasta 2017 oli pöördeline, sest haldusreformi tulemusel sai Pärnust New Yorgist pindalalt suurem linn. Proovikiviks on kujunenud, kuidas üldplaneeringu kaudu muuta Pärnu linnaks, kus elanikel on võrdsed võimalused Tõstamaast Raekülani saada linna teenuseid, juurdepääsu haridusele, tervishoiule.

Ei pea õigeks, et keskuslinnas tehakse eraldi üldplaneering. Siit võib arvata, et ülejäänud asumite (Paikuse, Audru, Tõstamaa) olemasolevad üldplaneeringud kavatsetakse sinna juurde pookida. Tükkidest kokku kleebitud üldplaneering ei loo ühtse linna kuvandit.

Pärnu ühendamise suurim probleem on, et ei toimuks ääremaastumist. See aga algab tulevikku peegeldavast üldplaneeringust. Kuidas seda saavutada, vajab omaette arutelu asumi- ja kogukonnaseltside esindajate vahel.

Kas ümarlauast kui ühest kaasamise formaadist piisab? Kuidas jõuda linna väiksemagi kogukonnani nii, et nendegi vajadused jõuaksid üldplaneeringusse ja me ei kavandaks sinna ääremaastumist?

Kujutlematu on linnaelanike kihistumine selle järgi, kus keegi elab: keskuslinlased, kel on kõik teenused käe- jala juures, ja maarahvas, kel on piiratud juurdepääs teenustele, ja suur hulk hajatalusid, mille elanikud on jäänud ilma igasugustest teenustest.

See tähendab, et neil puudub juurdepääs ühistranspordile, internetile, terviseteenusele ja haridusasutused jäävad kaugele. Pered sõltuvad isiklikust autost ja kodutee võib olla tugeva saju korral läbimatu.

Kui esimese kümne aasta kaasarääkijad olid eri sihtrühmade esindajad, siis nüüd on vaja üldplaneeringu koostamisel asumi- ja kogukonnaseltside võtmeisikuid. Üldplaneeringu koostajad istuvad sama laua taha just nendega. Tuleb juurde veel üks tasand: asumi- ja kogukonnaseltside esindajad suhtlevad otse ametnikega ja kutsuvad nad „põllule” ehk oma kogukonnaga kohtuma. Siis tulevad välja kitsaskohad, mida saab üldplaneeringuga siluda.

Kutsun kogu Pärnu linna asumi- ja kogukonnaseltside esindajaid üles arutama, kuidas oma linna arengu suhtes rohujuure tasandilt alates kaasa rääkida. Loodan, et see juhtub juba mais, kui koroonapiirangud lõdvenevad ja lubavad koguneda.