/nginx/o/2023/01/25/15099457t1h6be9.png)
:format(webp)/nginx/o/2021/05/13/13778518t1hb225.jpg)
Et järjest rohkematel linnainimestel puudub võimalus kevadel näppe aiamaal mullaseks teha, kutsub Kurgjal asuv Carl Robert Jakobsoni talumuuseum laupäeval huvilisi kartulipanemise talgutele.
Kurgjal oodatakse talgulisi maaõunu mulda pistma
„Kutsume kartulipanemise talgutele, et säiliks meie maakultuur ja -teadmised ja inimesed saaksid tulla loodusesse, teha natuke ehedat maatööd ja veeta toreda päeva kodunt eemal,” ütles talumuuseumi perenaine Inge Sipelga.
Kartulit hakati Eestis kasvatama 19. sajandil. Siis oli kartul väga haruldane ja kallis ning talurahvas kutsus seda maaõunaks. Esimene kartulipaneku viis oli selline, et labida või puutokiga tehti maasse auk, mugul pandi sinna sisse ja lükati muld peale. Hilisemal ajal, kui kartulit hakati põllul kasvatama, nägi kartulipanek juba tänapäevasem välja.
Esimesed kevadised põllutööd olid künd ja äestamine. Kartulimaale aeti harkadraga pikad sirged vaod, kuhu pandi käsitsi seemnekartul, seejärel aeti vaod harkadraga kinni. Mugulad pandi maha jalalaba pikkuse vahega.
Kartul peab olema idandatud ehk kuu aega enne mahapanekut valges ruumis hoitud, et idud muutuksid tugevaks.
„Kartuli mahapanemiseks sobiv aeg loodusmärkide järgi on toomingate õitsemise aeg vanas kuus.
Vanasti katsuti maa soojust kartulipanekuks lihtsal viisil: kui maa oli nii soe, et kannatas põllul istuda ja tagumik külmetama ei hakanud, siis võis külvata, istutada ja kartuleid panna,” seletas muuseumipedagoog Kersti Kaas.
Muuseumi poolt on kell 11 algaval talgupäeval kartuliseeme, töövahendid, tarkused ja talgusupp. Koroonaviiruse leviku tõttu on talguliste arv piiratud.